Saame näha kirkust

Kas selles maailmas on võimalik, et inimesed elavad üksmeeles? Ilmselt on igaüks oma elus kogenud midagi hoopis muud. Pronkssõduri ümber toimuv näitab selgelt, kui kaugel võivad olla ühes riigis elavad inimesed üksteisest. Ja ilmselt pole siin piiritõmbajaks sugugi ainult rahvus, vaid ennekõike inimeste mentaliteet ja ellusuhtumine. Igaüks arvab, et just temal on õigus, ja nii sünnivadki suured konfliktid.

Jeesus palvetab: «Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind. Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.»

Jh 17:20–26

Kas selles maailmas on võimalik, et inimesed elavad üksmeeles? Ilmselt on igaüks oma elus kogenud midagi hoopis muud. Pronkssõduri ümber toimuv näitab selgelt, kui kaugel võivad olla ühes riigis elavad inimesed üksteisest. Ja ilmselt pole siin piiritõmbajaks sugugi ainult rahvus, vaid ennekõike inimeste mentaliteet ja ellusuhtumine. Igaüks arvab, et just temal on õigus, ja nii sünnivadki suured konfliktid.

Kui lugeda ajalehti, võib vahel tekkida masendav tunne. Nii hirmus on vaadata, kuidas inimesed on üksteise vastu pahatahtlikud. Omakasu saamise ja oma prestiiži upitamise eesmärgil ollakse valmis teisele inimesele tegema haiget ja teda kas või jalge alla tallama. Konkurents on hea, aga selline konkurents, mis praegu meie riigis valitseb, on sageli teist inimest hävitav. Eriti kurvaks teeb meele see, kui mõelda, mille nimel ollakse valmis ligimesele haiget tegema. Põhjused on nii tühised. Sageli saavutab võitja vaid pisikese sammu paremuse poole, kaotaja jääb aga ilma kõigest olulisest. See võib tekitada masendust.

Samas võime üritada asetada end veidi kõrgemale oma kodumaast ja vaadata kõigele maailma vaatevinklist. Muu maailm teab meist vaid üksikuid asju – võib-olla pronkssõdurit ja äkki ka majandusedu. Meie muud rõõmud ja mured olevat nende jaoks juba väikesed. Kui aga kujutada end Jumala rolli vaatama üle kogu maailma, siis näib kõik olevat tühine. Nii tühised näivad olevat inimeste nägelemise põhjused. On ju tegelikult tühine kahe inimese võitlus parema töökoha pärast. Ja asjatu on selle nimel teist mustata ja halba soovida, sest saavutatugi on vaid väga väikese väärtusega. Inimese eluigagi on nii lühike ja sellest tööle ja tegemistele kuluv aeg on veel väiksem. Kuidagi kummaline on mõelda, et sellise hetkelise heaolu nimel on inimene valmis tegema teisele midagi halba.

On vaid üks, kes on kõrge, kes on üle iga valitsuse, meelevalla, väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse maa peal. See on Jumal. Temal on suurim meelevald. Kõik inimese poolt saavutatu on väga tühine võrreldes Jumalaga. Keegi meist ei küündi oma tegudega sinna lähedalegi. Me ei suuda seda jumalikkust isegi ette kujutada. Taevaminemispühal toimus midagi erakordset. Kristus sai siit maa pealt taevasse Jumala paremale käele. Ta oli Jumal, kuid Ta oli ka inimene. Ta oli esimene, kes pääses selle maailma tühistest askeldustest ja probleemidest paremasse olemise vormi.

Kristus avas tee taevariiki. Igaüks võib kord sinna saada. Sinna ei pääse me aga mitte selle räpase võimuvõitluse kaudu, mida peetakse siin maailmas. Otse vastupidi. Sinna saavad need, kes südamelt puhtad. Tõeliselt puhta südame saab inimene aga vaid siis, kui ta on Jumalaga seotud. Taevariiki ei saa me mitte oma tegude varal. Sinna saab vaid usu kaudu, armust. Sinna saab vaid seeläbi, et oleme seotud sellega, kes seal on: Jumalaga. Oma ülempreesterlikus palves palub Issand, et meiegi saaksime sinna, kuhu Ta taevaminemispühal läks.

Meil on hea teada, et me ei pea olema üksi oma elumuredes ja -raskustes. Jumal on alati meiega. Kristus on elanud siin maailmas ja Ta mõistab meid ja meie probleeme. Ta kostab meie eest taevase Isa ees.

Mõeldes taevale ja igavikule, suudame kannatada selle maailma raskust, sest parem tulevik on meil ees. Mõeldes Jumalale, suudame kergemini andestada teistele inimestele, sest Tema on meile andeks andnud. Mõeldes Jumala armastusele, suudame armastada ka ligimest. Jumalale mõtlemine seab elule õige perspektiivi. Kui palju lihtsamaks läheb meie elu, kui suudame maistele asjadele vaadata vaimulikust perspektiivist lähtudes! Seeläbi suudame andeks anda, kannatada ja selle kõige kõrval saada tuge ülevalt.

Kui oleme oma eluteel Kristusega, siis läheme sõna otseses mõttes parema tuleviku poole. Selle maailma pahandused ja tülid ei suuda meid võita, sest meil on eestpalvetaja Isa juures: Jeesus Kristus, kelle nimesse oleme ristitud. Alati võime mõelda, et Tema on meiega. Tema läbi suudame ka selles maailmas elada üksmeeles ja valmistada end niiviisi taeva vastu. Seal ei ole enam vihavaenu ega pahandust, seal on kõik uus. Seega, üksmeel on võimalik. See on võimalik Jumala läbi juba siin maailmas ning kord on see igavikus kindlasti meie päralt.

Kaido Soom,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja