Sõna kirik ja sõnatu vaikus. Luterlik kirik vaikuse traditsiooni avastamas. 5.

5.
(Algus EK nr 44, 5.11.08.)
Inimese sisemist reaalsust saab väljendada märkide, tähendamissõnade ja sümbolite kaudu. Nende abil antakse tihendatult edasi laiemaid tervikuid, mõtteid ja lugusid. Sümboliteks võivad olla värvid, pildid, märgid, teod või esemed. Ka sõnad on sümbolid.
Piiblimaailmas on sümboleid kasutatud algusest peale. Piiblisümboolika on loonud aluse hilisemale kiriklikule sümboolikale, mis – tõsi küll – on vastu võtnud mõjutusi ka antiigist. Et kristlik sümboolika põhineb eelkõige Piibli ainestikul, siis peab see olema kollektiivne, kõigile kristlastele avanev. Sümboolika on usu teenistuses – see seondub ülistuse, teenimise ja palvega. Silmade ees olev ususümbol kutsub meelt vaikseks jääma, mõtisklema ja tänama.
Vaikus viib meid lähemale elu sügavale baaskogemusele, öeldamatu kindluse ja taju suunas, et elul on ometigi mõte ja kord. Kunst lähtub vaikusest: maal tühjalt lõuendilt, muusika helitusest, teater pimedusest, kirjandus sõnatusest, tekst sünnib valgele paberile.
Ka religioosne kogemus elab vaikusest. Esteetiline elamus ja usuline kogemus ongi mingil kombel teineteisega suguluses. Omal moel on kummaski küsimus selle algse, esimese ja olulise sõna otsimisest paljude sõnade tekitatud müra tagant. Vaikuse leidmine tähendab kontakti kõige oleva algallikaga ja sellega ühenduses elamist. Usuliselt väljendatuna on küsimus lihtsalt Jumala-suhtest.
Kõne ja sõnade kriis
Mu kodukirik – luterlik kirik – on sõna kirik. Algusest peale osutas see sõna Piiblile ja Piibli-kesksusele. Reaalsuses on luterlus siiski pikka aega olnud rääkimise ja seletamise kirik.
Enamik lääne usundeid on kaasajal mõnesuguses usalduskriisis. Ühiskonna muutudes on religioon meie kultuuris mitmes suhtes maha jäänud: paljudele inimestele esindab ristiusk pigem mingit möödanikku kuuluvat traditsiooni kui siin ja praegu elavaks saavat tõelust. Jutluse- ja kõnekeskne luterlus on eriliselt haavatav. Sõna ja kõnelemise kriis ei puuduta ainult kirikuid ja religioone, vaid kogu kommunikatsiooni reklaamist poliitikani. Sõnade paljususes ei kuulda enam sõnumit.
Soome kirikus on toimunud ulatuslik kiriklike raamatute uuendustöö: esmalt läbisid selle lauluraamat ja agenda, 1990ndate keskpaiku võeti kasutusele ka uus piiblitõlge ning 1990ndate lõpuaastatel tegeldi jumalateenistuse tervikliku uuendamisega.
Need inimesed, kes aeg-ajalt või juhuslikult kirikus käivad, kogevad tihti, et jumalateenistus jääb kaugeks või isegi mõistetamatuks. Kiriku sees on juba kaua aega teadvustatud, et see olukord vajab muutust – jumalateenistust on vaja mõneti elustada. On loomulik, et sõna kirik otsib sellele probleemile lahendust sõnadest, usulise keele uuendamisest.
Siiski ei lahenda paremad tõlked ja kaasaegsed sõnavormid religioosse kõnega seonduvaid arusaamise probleeme – küsimus usu keelest ei ole nii lihtne. Tähtis on taibata sõnade piire, seda, et sõnad on vaid osa religioosse kogemuse keelest.
Jumalateenistusel võiks olla ruumi nüüdisaja inimese kogemusele ning selle väljendamisele. Vaikusel ja muusikal on siinjuures iseseisev ja oluline roll. Jumalateenistus ei ole ainult see, et keegi ütleb meile kuskilt kõrgelt, kuidas asjad käivad. Tähtis on, et võime oma Jumala ees olla need, kes me oleme. See on võimalik eeskätt vaikuses, Jumala ees puhates, hinge tõmmates, olukorras, kus puudub sund ja vaimne vägivald. Ka üksinda võib olla vaikselt, kuid vaikus saab uuelaadse sügavuse, kui see on jagatud, kui see tekib kesk samaaegset osadust.
Soome luterliku kiriku vaikuse viljelemise ja mitmesuguste meditatsioonipraktikate vahel leidub mõningaid kokkupuutepunkte. Meditatsiooni eesmärgiks on üldiselt rahu ja enesevalitsuse saavutamine ning oma teadvuse taseme süvendamine. Mõnel hetkel võib kristlik vaikuse liikumine meenutada näiteks idamaiste usundite meditatsiooni­traditsiooni. Tehniliselt võib leida kokkupuutepunkte, mis tulenevad küllap inimpsüühika struktuursest sarnasusest. Sisu ja eesmärgi poolest on kristlik meditatsioon siiski allutatud ristiusu sõnumile. Küsimus on lihtsalt vaimuliku elu süvendamise ja parandamise tahtes.
Soome luterlikus kirikus on viimase 10–20 aasta jooksul räägitud palju kiriku uuenemisest: mitte ainult kiriklike raamatute, vaid kogu kiriku sügavast sisemisest uuenemisest. On tajutud, et seda ei saa esile kutsuda struktuure muutes, uusi raamatuid ja seadusi tehes. Kiriku uuendus algab selle liikmetest ja tähendab viimselt vaimulikku uuenemist. Vaikuse liikumine ja vaikuse viljelemine on osa sellest sisemisest uuenemisprotsessist.
(Järgneb.)

Heikki Kotila,
Helsingi ülikooli praktilise usuteaduse professor