Sügavast igatsusest olla hea karjase juhitud

Hs 34:11–16
Täna, hea karjase pühapäeval mõtleme Jeesusele kui Jumala saadetud heale karjasele. Jeesus kui hea karjane, mida see õigupoolest võiks tähendada?
Vana prohvetitekst Hesekieli raamatust viitab eespool Iisraeli juhtide ja karjaste valitsemise puudustele: «Häda karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?» Valjuse ja vägivallaga valitsevad karjased rahvast. Jumal annab teada, et ta teeb lõpu sellisele ülekohtusele valitsemisele: «Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.» Samas kui erinev on tema õigus selle maailma omast: «Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan.»
See tõotus Jumala päästest, mida tänagi kuuleme, on liiga ilus, et uskuda. Kes peaks minu eest seisma? Miks? Kuid Jeesuse sõnum kinnitab Jumala lubadust. Evangeeliumides on talletatud Jeesuse ütlemised, kus ta kõneleb, kui väga väärtuslik on iga üksik inimene Jumala silmis. Sellele viitavad mõistujutud kadunud pojast, kadunud lambast ja kadunud drahmirahast. Jumalale ei ole ükskõik, kuidas meil läheb. Ta otsib inimest, sest ta armastab inimest. Ta tahab olla juhiks üksikule ja kogu oma rahvale.
Ristikogudus on näinud algusest peale Jee­suses Vana Testamendi tõotuste täitumist. Tema ongi see Messias (Jumala võitud Kuningas)! Ja vähe sellest. Jeesus on Vana Testamendi prohvetitõotuse täitumine mitte ainult valitud rahva jaoks. Jumal on Poja läbi teinud uue lepingu. Kes temasse usub, see ei jää häbisse. Kõikide rahvaste hulgast otsib ta kadunuid, et neid juhtida. Me usume, et Jeesus ongi see hea karjane, kes jätab oma elu lammaste eest, nii nagu ta rääkis. Selles on salajasel viisil vastus inimlikule sügavaimale igatsusele olla juhitud hea karjase poolt. Selline on Jumala pakkumine ka tänapäeval.
Aga meil on vaja otsustada. Kas Jeesus on minu karjane või ei? Otsustage ära! Taas prohvetisõna tsiteerides: «Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Issand on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!» (1Kn 18:21)
Me vajame nii väga head juhti eluteel. Kuigi vahel võib kuulda deklareerimist, et «ma ei vaja kedagi», on sealt tagant kosta pigem kibe tõdemus, et «mind ei ole kellelegi vaja» või igatsus «oh hooliks ometi keegi minust!». Igatsus juhtimise järele osutub vahel nii kangeks, et inimesed on valmis uskuma ja järgima ükskõik keda, peaasi, et ta lubab midagi ja igatsusjanu leevendab.
Teisalt on inimene kutsutud valitsema ja vastutama. Nikolai Berdjajev kirjutab kuningriigi kiusatusest: «Kogu ärevusttekitav ja segane kuningriigiprobleem on seotud sellega, et inimene on kutsutud valitsema. Ja inimene otsib oma kuningriiki, on kuningriigiunistusest sõltuvuses. Ta otsib oma kuningriiki, annab oma jõud selle loomiseks, kuid see kuningriik teeb ta orjaks. Inimene ei märka seda alati ja magus orjus ei tundu talle orjusena. [–] Kuningriigi kiusatus on üks kiusatustest, mille Kristus kõrbes tagasi lükkas. [–] Kristus lükkas selle kiusatuse tagasi, ja tõrjus igaveseks, ja maailma kõikide kuningriikide jaoks. Kristlased ei järginud Jeesust ja kummardasid kuningriike ning segasid pühadust teotades kokku ja ühendasid Kristuse kuningriigi maailmariigiga. Kristus kutsus ennekõike otsima Jumalariiki ja tema tõde.»
Teisisõnu nende kahe riigi kompromiss on alati ühe kompromiteerimine. Arvan, et ristiusu sõnum on sellepärast nõrgaks jäänud, et seda püütakse siin maailma keskel sobitada, nõustudes, et «eks saab kuidagi teistmoodi ka kui Kristuse kaudu». Jumal on saatnud meile karjase, kes meist hoolib, kelle peale me saame lootuse panna ja kes iga päev on meie juures. Tema kuningriik ainsana on vabaduse kuningriik. Ja meid kutsutakse sellesse sisenema. Jeesuse karjaseameti tõsiselt võtmine tähendab tema usaldamist ja juhtimise tunnustamist.
Jüri Bärg kirjutab, et «on ekslik arvata, et kristlaskond on mingi nõrkade ja väetikeste kogu inimeste suhtes. Nad on oma nõrkuse ära tundnud ja selle kaudu tugevaks saanud. [–] Ükski teadmine, mingi inimlik konstruktsioon ega ka mingi majanduslik korraldus ei asenda peamist – kindlustunnet, mida annab Jeesuse kui hea karjase äratundmine, kui ainumõeldava juhtija tunnistamine ja järgimine kõiges». Jeesuse järgimine toob uue vabaduse, mis on võrreldav uue olemisviisiga. Sellepärast räägitakse sellest kui uuest elust ning ülesanne vastutada, mis juba loomisel inimesele anti, saab siis hoopis uue tähenduse ja väljundi. Kui Jeesus on minu karjane, saan ma tõeliselt olla karjane oma vastutusalas.
Jeesuse Kristuse valitsus on õiguse valitsus. Veel on see varjatud, veel on see usu kaudu kogetav. Aga see taevane kuningriik on lõikunud meie aega, meie maailma. See kõnetab meid, kutsub osalema. Armu kuningriik on valla otsijatele südametele. Tulge, sest kõik on valmis!

 

 

 

 

Aivo Prükk,
Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja