Surnuaed kui avalik ruum

Avalikuks kohaks, ruumiks on igasugune territoorium, ehitis või ruum, mis on antud üldiseks kasutamiseks või mis tegelikult on üldkasutatav. Minu praeguse kodutänava ühes otsas on kirik ja kiriku ümber surnuaed, kuhu on maetud mitmeid Rootsi kultuuri ja ajaloo tähelepanuväärseid isikuid – teiste hulgas Rootsi kunagine peaminister Olof Palme (1927–1986), kes mõrvati sealsamas kiriku vahetus läheduses.
Tähelepanuväärne on see kirikuaed ka seetõttu, et sellesse rahulasse sängitati 1650. aastal järgmiseks 16 aastaks Prantsuse filosoofi René Descartesi (1596–1650) maised säilmed, enne kui need filosoofi kodumaale Prantsusmaale ümber maeti. Kuna kirik ja kirikuaed asuvad Stockholmi südalinnas, käib kirikuaiast iga päev läbi sadu inimesi. Üks osa kirikuaiast on kauni muruvaibaga, hoolitsetud ja vastavate infotahvlitega varustatud tuhapuisteplats. Kes vähegi lugeda mõistab, saab aru, millega on tegemist.
Viimastel aastatel on aga seda surnuaeda tabanud omalaadne fenomen – paljud avaliku linnaruumi kasutajad ei tee enam vahet surnuaedadel ja parkidel ning kasutavad surnuaedasid, k.a tuhapuisteplatse pikniku pidamiseks, päikese- ja õhuvannide võtmiseks või ajaviite- ja kohtumiskohana, kus käitutakse nii nagu ükskõik millisel teisel linna arvukatest rohealadest. Surnuaedades olevad pingid ning haudadevahelised muruplatsid hõivatakse juba esimeste kevadiste päikesekiirte saabudes ning haruldane ei ole vaatepilt, kus mõni kodutu on kogu oma maise vara hauaplaatide vahele põõsastikku sättinud ning ise sealsamas kas uinakut teeb või muul moel aega sisustab.
Lähedaste haudu külastavad inimesed ning kiriku esindajad on aga surnuaia mittesihtotstarbelise kasutamise pärast rahulolematud ning nii mõnigi neist ei tunne ennast lähedase hauale minnes turvaliselt. Kirikuaeda mitte-eesmärgipäraselt kasutavate avaliku ruumi nautijate korralekutsumiseks (kui ei ole just tegemist vandaalitsemisega) väga palju võimalusi ei ole. Vaid sõna ja pidev selgitustöö ning ka siis jääb olukorra lahendus ikkagi avaliku ruumi kasutaja hea tahte ja valmisoleku küsimuseks.
Olukord on ambivalentne: ühest küljest on mõistetav, et rahvarohkes ja tiheasustusega piirkonnas, kus iga ruutsentimeeter maakamarat ja rohelust on väga hinnas, leiab avalik ruum maksimaalset (ära)kasutust, teisest küljest on kalmistu ehk rahula paik, kus kehtivad mitmed kirjutatud ja kirjutamata seadused, mis eristavad surnuaeda muust avalikust ruumist.
Samal ajal kirjeldab see väga kõnekalt toimunud muudatusi surma- ja matusekultuuris. Samuti peegeldub selles nüüdisaja inimese arusaam pühast. Püha mõiste muutumine ajas (taandumine tänapäeva inimeste teadvusest) on muutnud ka suhtumist inimellu ja surma.
Praegu on üle Eestimaa kalmistupühade aeg. Kaunis suvine traditsioon, mis toob paljudes piirkondades kokku sugulased, hõimlased, sõbrad ja pereliikmed. Paljude jaoks on see ainus kord aastas, mil omadega kokku saadakse, uudiseid vahetatakse ning elu kulgemisest vesteldakse. Perekonnahaudade eest hoolitsemine ja lähedaste mälestamine on osa meie-tundest, ehkki väga paljude jaoks võib see nii kalmistupühade kui jõulude ajal tähendada intensiivset aega Eestimaa eri punktides asuvate lähedaste haudade vahet sõitmiseks.
On neid, kelle jaoks on see paratamatu kohustus, kuid samas antakse sellega tähendus eelkäijatest ka järgnevaile põlvedele. Ega seda ju surnutele vaja ole, küll aga elavatele. Austria kunstnik Friedensreich Hundertwasser (1928–2000) on öelnud, et kui me ei austa oma minevikku, kaotame tuleviku. Kui hävitame oma juured, ei ole me võimelised kasvama. Meie esivanemate lugu on ka meie lugu. Neile, kes läinud, kuulub elavate lugupidamine.
Matmisega seonduvat reglementeerib Eestis kalmistuseadus, mis kehtestab matmise või tuhastamise nõuded ning reguleerib kalmistute rajamist, haldamist, kasutamist ja matmiseks sulgemist. Viimastel aastatel on lisandunud neid rahulaid, kuhu on märgitud Eesti kultuuriloo seisukohast oluliste isikute hauad ning lühidalt tutvustatud ka nende rolli. Samuti on Eestisse tagasi toodud ja ümber maetud võõrsil ajast igavikku kutsutud suurkujusid. Nii on kalmistud rohkete perelugude kõrval ka hindamatu väärtusega kollektiivse ajaloo talletamise paigad.
Loodan, et alanud suvi ja puhkused kingivad ka Eesti Kiriku lugejatele hetki, et külastada kas lahkunud lähedaste meenutamiseks või kultuuriloolistel eesmärkidel mõnda rahulat. Ja teha seda väärikalt, tagades lahkunutele rahu. Surnuaiad on küll osa avalikust ruumist, kuid seejuures on tegemist väga spetsiifilise paigaga, kus kehtivad võrreldes muu avaliku ruumiga teistsugused käitumisreeglid. Nende keskmes on austav ja väärikas hoiak lahkunute suhtes. See, mis on sobilik pargis, rannas või kaubanduskeskuses, ei ole kohane surnuaias, kus ajatu kohtub ajalikuga ning sakraalne profaansega.

 

 

 

Kristel Engman,
kolumnist