Suurest murest suurde rõõmu

Jeesus ütles: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.” Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele: „Mis see on, mida ta meile ütleb: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle!” ning „Ma lähen Isa juurde!”?” Nad ütlesid siis: „Mis see on, mida ta ütleb: „Veel pisut aega”? Me ei tea, mida ta räägib.” Jeesus märkas, et nad tahtsid temalt midagi küsida, ja ütles neile: „Te arutate omavahel seda, et ma ütlesin: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.” Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.“

Johannese evangeelium 16:16–23

Kristus on tõesti üles tõusnud! Selles rõõmsas usus oleme tänavusel kirikuaastal jõudnud neljandasse ülestõusmisaja pühapäeva. Pühapäev kannab nime Jubilate, mis on võetud 66. psalmi algusest – „Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!“ (Psalmid 66:1). Oleme ses rõõmuajas rõõmsad ja hõiskavad rõõmusõnumi kandjad.

Aga selle rõõmuaja sees on nüüd kõlamas Jeesuse sõnad omadele, kus ta ütleb, et teie nutate ja kaeblete; ja et teid kurvastatakse. Miks nii? Mis siis nüüd lahti on? Mis nutt ja kaeblemine? Mis kurvastus?

Üks elu tõsiasjadest on see, et nii nagu kogu loodu juures ei ole alati ainult puhtaid vorme, nii on see ka inimeste emotsioonide maailmas. Igas emotsioonis võib sisalduda palju teisi, vahel koguni vastandlikke tundeid. Nii on suures rõõmus õnne, üllatust, rahu jm. Aga rõõmus võib olla ka kübeke kurbust ja nukrust. Täpselt samamoodi võib  kurbuseski leida veidi õnnetunnet ja rõõmu. Emotsioonide spekter on suur ja lai.

Kiriku ajaloos on räägitud inimestest, kes on tundnud sellist õndsust, et nad rõõmuküllust vaevalt suutsid kanda. Nad palusid mõnikord Issandat see ülevoolav rõõm neilt ära võtta, sest nende süda oli lõhkemas. Ehk on selleks puhuks tõesti vahetevahel vaja tasakaaluks kogeda samaaegselt vastandlikke tundeid.

Kristus ütleb, et me ei peaks ehmuma ega minema araks, sest tema ei anna meile nõnda, nagu maailm annab. Tõsi, ta räägib seda enda poolt antavast rahust, mis on ülem kui kõik meie mõistmine. Aga ehk kehtib see muudegi tema poolt meile suunatud andide kohta.

Ta ei anna meile nõnda, nagu meie arvame, tahame või soovime. Ka kurbust ega rõõmu ei anna ta nõnda, nagu maailm annab. Tema antud rõõm võib olla samamoodi üle kõigest meie arusaamisest ja mõistmisest. Meie osaks on see tänumeeles vastu võtta.

Tõesti, tõsi on see, et inimesed on mõnikord kurvad ka pärast Jeesuse lunastustööd ja ülestõusmist. Ka meid tabavad kurbused ja mured. Meie meel on murelik paljude asjade pärast ja sageli. Need mured võivad olla väga erilaadsed ja omapärased ning üldse mitte olla seotud Jeesusega.

Aga need on siiski mured. Need on midagi sellist, millega meil tuleb tegeleda ja millega meil tuleb hakkama saada. Need ei lahene iseenesest ja me ei saa neil alati lasta lihtsalt niisama minna.

Kristus löödi risti, suri ja maeti maha. Tema jüngrid olid hirmunud ja mures. Kristus tõusis üles ja taas oldi mures, et kas see ikka on tõsi, et Jeesus elab. Kristus ütleb pärast ülestõusmist, et ta läheb oma Isa ja oma Jumala, ning meie Isa ja meie Jumala juurde.

Taas ollakse mures, et kuidas siis nii, et jälle jäädakse temast ilma. Siis Kristus lohutab omasid ja lubab, et nende kurvastus on üürike ning saab muutuma rõõmuks. Ja seda rõõmu ei võta keegi ära.

Sarnaselt jüngritega arutame me omavahel paljude eluküsimuste ning ka Jeesuse sõnade ja tegemiste üle. Oleme vahel üsna nõutud. Vaidleme üksteisega tuliselt ja ägedalt. Nii sageli on soov Kristuse käest midagi otse küsida; täpsustada, et kuidas siis ikkagi ühe või teise asjaga täpselt on.

Ja muidugi me saame oma küsimusi Jeesusele vormida ja esitada – tehes seda läbi palvete. Palve mõte ei ole mitte midagi nõuda, vaid ühineda ja Jumalaga kõneldes pühitsust leida. Mõnikord tuleb palvele vastus kiiresti, vahel aeglasemalt.

Aga siiski Kristus vastab ühel või teisel moel meile sõnade või elusündmustega, millega on kaasas tõotus, et mida me iganes Isalt palume Jeesuse nimel, seda ta annab meile. Palve vastusest arusaamine sõltub paljus taas meist endist – meie usust ning usaldusest Kristuse vastu kuni tema taastuleku päevani.

Senikaua aga saatku meid kõiki usk ja usaldus, et kord taas Jeesust nähes me kogeme täiuslikku rõõmu ning küsida ei ole meil siis enam vaja midagi …

Andres Tšumakov

Paide koguduse õpetaja