Ta läks oma teed edasi rõõmuga

Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa.” Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut. Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!” Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed?” Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale. Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt.” Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?” Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest. Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee äärde. Ja eunuhh lausus: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?” [Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik.” Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!”] Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema. Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga. Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.

Apostlite teod 8:26–40

Gaza piirkond on meile hästi tuttav. Teame seda kui väga probleemset paika. Ka esimese sajandi keskpaigas öeldi selle kohta, et see on tühermaa. Just seal toimus Etioopia kojaülema elus oluline sündmus. Ta otsingud kandsid vilja. Nüüd oli ta südames kindlus: Jeesus Kristus on Jumala Poeg. Sealsamas teda ristiti ja edasi läks ta oma teed juba rõõmuga.

Usklikuks saamine ja ristimise armu vastuvõtmine on teinud paljusid rõõmsaks. Kui Filippi vangihoidja ja ta pere oli ristitud, siis viis ta Pauluse ja Siilase oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu oma perega oli hakanud uskuma Jumalasse.

Tolle Etioopia kojaülema nime me ei tea. Teame seda, et ta oli etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle. Rikkus ja võim ei suutnud teha teda rõõmsaks. Ta otsis midagi enamat. Ta otsis Jumalat. Muidugi oli hea käia ka Jeruusalemmas, kuid eelkõige on Jumal leitav ta sõnas. Jumal kõneleb oma sõna kaudu. Nüüd tagasiteel oli too Etioopia eunuhh lugemas prohvet Jesaja raamatut. Eks ta veidi ärritunud oli, sest tekstist oli keeruline aru saada ja abistajat ei olnud käepärast võtta. Ometi jäi ta alandlikult sõna lugema ja küsimusi esitama.

Nii see ongi. Jumala sõna, mis on Pühast Vaimust sisendatud, ei olegi võimalik inimliku tarkuse ja arusaamadega mõista. Jumala sõna saab selgeks meile alles siis, kui Püha Vaim selle avab. See on olnud kõikide usklike suur rõõm, kui Jumal sõnalt katte ära võtab ja see meie südame vastu hakkab rääkima. Kui Jumal oma sõna kaudu meie vastu räägib, siis avaldub meile sõna vägi.

Paulus ütles, et evangeelium on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub. Jumala sõna sünnitab meis usu. Usk tulebki kuuldust ja kuuldu Jumala sõnast.

Etioopia kuninganna valisemisalal Egiptuses, Sudaanis ja osalt ka Etioopia aladel levis ristiusk juba väga varastel aegadel. Seepärast imestatakse, miks tänapäeval seal valitseb peamiselt islam. Põhjus ei ole ilmselt islami elujõulisuses ja veristes kristluse tagakiusudes. Üheks põhjuseks peetakse seda, et sealse piirkonna kristlased ei saanud pikka aega kuulda omakeelset Jumala sõna. Nii kadus ka kristlusel oma sisemine jõud. Evangeeliumi sõnal on Jumala vägi.

Jumala silmad nägid seda otsijat meest. Jeesus oli andnud  tõotuse, et iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse. Taevas tegutses selle nimel, et otsivale südamele avaneks Jeesuses Kristuses ilmunud Jumala päästev arm. Issanda ingel rääkis Filippusega: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole.“

Jumal otsib neid, kes tahaksid teda leida. Neid ei olegi väga palju. Tavaliselt patune inimene mitte ei otsi Jumalat, vaid põgeneb tema eest. Ta otsib põhjendusi Jumalast eemale hoidmiseks ja õigustusi omaenese teedel käimiseks. Psalmist ütleb: „Jumal vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat. Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.“ (Psalmid 53:3–4)

Kui siis leidub keegi, kelle süda avaneb Jumalale, siis taevas mobiliseerib kõik jõud, et Jumala arm, mis on ilmunud, võiks päästvana osaks saada otsijale. Jeesus ütles, et Jumala inglite ees tõuseb suur rõõm ühe patuse pärast, kes meelt parandab.

See on ka täna nii, et iga Jumalariigi töölise igatsus on leida üles need inimesed, kes oleksid vastuvõtlikud evangeeliumi sõnale. Kui selliseid leidub, siis ei ole miski enam takistuseks, et päästev sõnum nendeni viia.

Kui Jumala sõna on inimese südames usu sünnitanud, siis päästev arm võetakse vastu Issanda enda poolt seatud ristimise läbi. Ristimine on armuvahend, mille kaudu me saame osa meie Õnnistegija surma ja ülestõusmise õnnistusest.

Kui siis eunuhh oli ristitud, haaras Issanda Vaim Filippuse ja eunuhh ei näinud teda enam, kuid ometi läks ta oma teed edasi rõõmuga. Ta oli ühendatud Issanda endaga ja tema rahvaga. Filippus ristimises ei liitnud eunuhhi endaga, vaid Jumalaga. Etioopia kojaülem oli nüüdsest ka taevariigi kodanik, Jumala laps ja taevaste varade pärija. See on varandus, mis ei kao ja mida keegi ei saa meilt ära võtta.

Meie, inimesed, saame olla üksteisele toeks. Kuid meie võimalused on piiratud. Me kõik oleme kaduvad. Me ei saa oma usus toetuda kaasinimestele. Issand aga jääb alati. Ta ise ütleb: „Ma olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani.“

Kui oleme selle varanduse leidnud, saame minna ka meie uue aasta teele rõõmuga.

Issandas õnnistatud uut armuaastat soovides

Joel Luhamets

piiskop emeeritus