Ta tuleb igal ajastul jõululapsena meie juurde

Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: 
„Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud.

Matteuse evangeelium 1:18–24

Päästja on teel, Issand on lähedal, rõõmustagem! Advendiaeg on jõudnud oma ootuste tipphetke vahetusse lähedusse. Ootus on kohe-kohe täitumas, et siis täitudes kohe taas ootusena jätkata. Täide minev täitumatu ja alati täiuslik olev.

See ehk oligi Joosepi unenäo ilmutuse tegelik sisu, tema südame silmad avati nägema midagi, mis maailma silmade läbi paistis hoopis teisiti. Ta nägi seda, mis on kohal ja mille täitumist me samal ajal kogu aeg oodata saame.

Õndsuse seisund sai talle selgeks. Anna, Issand, meile või meist vaid mõnelegi näha sama jõulist unenägu. Et me ärgates suudaks muuta oma senise kulgemise suunda või  pöörduda ja kõik näilised tegevused lõpetada või muuta.

Pühad on jälle vargselt koputamas linna väravatele ja libisevad hiljukesi meie maale, kodudesse ja kirikutesse. Jõulude salasära, vaikus, hardus, rahu, õndsus – üks hetk aastas, aga kõikidel aastakümnetel-aastasadadel alati ja ikka ühtmoodi. Üks rahu ja õndsuse hetk muidu pulbitseva ja tormaka ajaliku elu igapäeva rütmi sees.

See iga-aastane oodatud viivuke meie kulgemisrütmis on kandnud ja kannab maailma. Meie rahvast on kuidagi eriti see hetk hoidnud ja abistanud. Muidu üsna paganarahva tavasid ja kombeid austav ning kohati ka järgiv eesti rahvas on Kristuse sõime ümber kogunemisega, jõuluõhtu kiriku osaduse kandva jõu abil välja tulnud kõikidest hädaorgudest, üle elanud kõik katsumused ja tagasilöögid.

Ka kõige usuvaenulikumal ja ohtlikul ajal tuldi just ja enamgi veel jõululast Jeesust tunnistama ning austama.

Kristus on seesama eile, täna ja edaspidi. Ta ei olnud meie esivanematele rohkem Õnnistegija ja meile kuidagi vähem Õnnistegija. Ikka üks ja seesama. Ükski ärgu alahinnaku Jumala armu ja kõikvõimsat päästet – on julgustus ka meie põlvkonnale.

Hoia meid, Jumal, kõige kurja eest, on meie kõigi südame palve. Kurjuse ette palvetega ehitatud tõkked on mõrasid täis ja pudedad. Veevood ja maavärisemised, katkud ja sõjad on oma piigid palvevalli hapratest seintest läbi surunud. Kuid vall veel peab.

Palvetagem, hüüdkem Päästjat kohale tulema. Aina enam ja ikka kõigest jõust paludes ja oodates. Ka kõige pisemat palvekest ei tohi alahinnata või sellesse üleolevalt suhtuda.

Jumal-Taevaisa-Looja-Kõikvõimas vastas  kord inimeste nõudlikule ja lakkamatule küsimisele „Miks sa ei halasta igaühe peale meist? Miks peame kannatama, kas oled vihane ja hoolimatu? Kus sa üldse oled ja kas?”

„Olgu,“ ütles Jumal. „Ma tulen. Ma tulen teie keskele. Näidake siis üles seda headust ja hoolimist ja armastust, mida olen teisse kallanud teid omanäoliseks luues. Teile oma jumalikku hingust kõigi loodute seas kõige enam jaganud.”

Kõige Looja ehk Kõikvõimas teisenes väetimast väetimaks seal laudahurtsikus, laudaloomade söögisõimes. Aga õndsamat rahupaika ei olegi maailmas mujal kui usaldavate loomade seltsis. Ega me asjata leia lapsi mõnusas kägarasendis, oma koerake, kassipoeg või merisiga kaisus. See on õnnis olemine, milles puudub inimese hämarateks kiskuvates hingesoppides peituv kadedus, viha või hoolimatus.

Ja mida siis inimene tegi, see etteheitja? Tema ise alandas alandamatut ja sülgas tema peale. Piitsutas, kandis ristipuule ja kisendas: „Poo ta risti!“ Ega me tänagi paremad ole. Ja kui isegi tahame oma mõtete ja suuga Issandat kiita, siis tegudega heiskame enamasti vaid enese kiituseks pidulippe ja ehtevanikuid.

Jumal nägi, et seesugust päästab vaid andestus, halastus ja armu andmine ning tee näitamine tagasi igaviku õndsusse. Läbi ootuse ja valmisoleku ning sisemise tahte seda vastu võtta.

Imedest rikas kuninglik meelsus ja suursugusus võtab oma vaiksel ja hardal viisil kogu riigis taas võimu üle ja tõuseb ka meie südameis oma igavesele aujärjele.

Oota õndsalt lootuste täitumist ning suure Jumala, meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Ta on loovutanud iseenda meie kõigi eest, et meid lunastada. Ta tuleb igal ajastul ja alati alandlikuna, puhtana, süütuna päästma oma rahvast nende pattudest. Tuleb jõululapsena taas meie juurde, lumesajus, õnnepisaras silmanurgas, meie ootevalmis südametesse ja oma koguduste keskele siin armsal Eestimaal.

Õnnistatud Kristuse sündimise pühi!

Ants Tooming

Tartu Peetri koguduse õpetaja