Taavet ja Kristus

Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!
(Mt 5:48)

Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist …, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.    
(Rm 8:18–21)

See, mis toimus Suurel Reedel Jeruusalemmas, tõestas, et Jee­sus ei sobi militaristidele, pankuritele ega mammonakummardajatele kuningaks. Ka tänapäeval kogeme sama – ärikad ja sõjardid ei taha Jeesust oma mõttemaailma ega oma tegemisi segama. Nad saavad ilma Kristuseta palju paremini hakkama! Tänapäeva templid on kaubamajad ja pangahooned, mis on saanud meile pühamuteks, sest tarbimisreklaam ja ajupesu on meeletu ning orjastab inimesi kaugelt rohkem kui kunagine pärisorjus. Jeesuse surmapäev Suur Reede on Euroopas tervikuna riigipüha, aga meil Eestis on Suur Reede ning kõik muud pühad ja pühapäevad takkapihta kaubandusmaailmas tavalised päevad koos kõige sellega kaasnevaga.
Iisraeli rahvas peab ennast väljavalitud rahvaks. Paraku see, mis toimub pühal maal praegu ja on toimunud viimased poolsada aastat, kõneleb selgelt teist keelt. Kristuse sünnimaa on saanud lakkamatute sõdade tallermaaks ja via dolorosa (Kolgata tee) on mõlemalt poolt palistatud kõikvõimalike kaubaputkadega. Ometi peaks Jeesuse kannatamisteekond olema palvete ja palverändurite päralt. Taas on see kinnituseks, et Iisraeli rahvas on oma suurimaks kuningaks valinud suure sõjapealiku Taaveti, mitte Jeesuse. Siit ka lõputud ja verised kokkupõrked araablastega, millele ei näi tulevat lõppu. Taavet ühendas 12 suguharu üheks löögirusikaks, mis oleks piisavalt tugev, et vastu panna mis tahes vaenlasele – ning Taaveti löögirusikas külvab surma ja vägivalda tänase päevani. On selge, et militaristide tegevus on hukatuseks inimkonnale ja vägivald looduse vastu lõpeb keskkonnakatastroofiga.
Jeesuse tee, Tema õpetus ja eeskuju on püsiva rahuriigi rajamiseks parim tee, ajalugu on seda meile piisavalt  tõestanud.
Kuidas teeme meie oma valikuid siin ja praegu?
Meil on sõjaakadeemiad, aga keegi pole kunagi kuulnud rahuakadeemiast; meil on kohustuslik sõjaväeteenistus ja kõik sellest tulenev, aga ei ole tegelikkuses rakendunud alternatiivteenistust; meie massimeedia on täielikult vägivalda propageeriva rämpskultuuri mõju all; me ülistame sportlasi rahvuskangelastena, unustades, et spordikultus on võitja kultus kaotajate arvel; kirikuna ülistame jätkuvalt kuningas Taavetit ja püüame meeleheitlikult Kristuse rahusõnumit sobitada sõjaka impeeriumi- ja kapitalismikultusega.
Meie valikud kujundavad meie tuleviku – valides Taaveti tee, saame lõputu «kõikide sõja kõigi vastu» (tugevama ellujäämise) ja väikerahvana on see sõda meie jaoks juba ette kaotatud. Seega, et üldse jääda rahvuse ja riigina püsima ka tulevikus, ongi meie ainuke võimalus Jeesuse Kristuse tee.
Just Eesti saaks olla rahualane katsepolügoon – kasutan meelega seda sõjandusalast terminit lootuses, et see kuulajale-lugejale kohale võiks jõuda. Aga igasugune arukas katsetamine tähendab esmajärjekorras olukorra täpset analüüsi ja hindamist ning siis sihtide ja eesmärgi visualiseerimist ja sõnastamist. Meie kirik saab ja peab seda tegema – küsima esimeses järjekorras, millises maailmas me elame ja mis suunas see maailm on muudetav. Ja kui me kirikuna usume Kristuse rahusõnumisse, siis on meie kohus seda sõnumit oma elu ja tegevusega tunnistada. Kuidas?
Ehk peaksime nägema, et kapitalistlik majandussüsteem oma globaalse vabaturuideoloogiaga on just nimelt rajatud vägivallaloogikale ja selles süsteemis kaasa mängides ei ole meil vähimalgi määral lootust aru saada ei Kristuse rahuriigi ideest ega evangeeliumi tuumast.   
Saabunud Vaikne Nädal on ideaalne aeg järelemõtlemiseks, meditatsiooniks ja kontemplatsiooniks.
See on aeg mõelda meie suurimatele sõltuvustele – kiirusele ja mugavusele – lootuses, et mõtlus ja palve annavad meile väe ennast pisutki muuta. Sest see täiuslikkus, millest Jeesus räägib, ei ole ju mingi sõnakõlks. Täiuslikkus on kogu oma olemise muutmine/muutumine jumalataoliseks. Ja mis tahes muutuse realiseerumine nõuab meilt täielikku, jäägitud pühendumist. Ja loomulikult nõuab see meilt tehnikat ja oskust.
Elame lollikstegevalt kiirustaval ajal. Seega võiks aeglus olla meie esimene enesetehnika. Vaikne Nädal peaks ju olema mitte ainult vaikne, vaid kõigepealt aeglane nädal, nii nagu paljudele rahvastele on see Suur või ka Pikk Nädal – ja me teame, et piisab kas või ainult TV väljalülitamisest ja Internetist loobumisest, ja ennäe – aeg näib seisvat paigal! Paastudes – sõna otseses mõttes tühja kõhuga – läheb aeg veelgi aeglasemalt! Üks kevadine päev looduses võib olla nädalapikkune!
Eestlased on maarahvas. Läheme pühadeks maale, mahajäänud koduaedu ja metsi korda tegema!
Looduse keskel me mõistame paremini, kelleks ja milleks Looja meid on loonud. Kodumaa loodus on meie jaoks tõeline Eedeni aed, mida peame hoidma ja harima. Siis mõistame paremini ka Jeesuse soovitust – vaadake lilli väljal ja linde taeva all…

Vello Salum,
emeriitõpetaja