Tänane päev on loodud tänamiseks

Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” Ja neid nähes ütles Jeesus neile: „Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?” Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!”

Luuka evangeelium 17:11–19

Saabuva pühapäeva teemaks on tänulikkus. Eelmise aasta 9. klassi lõpuaktusel küsisin oma kooli lõpetajatelt, mis sõna on „täna“. Vaikselt ja tagasihoidlikult kostsid üksikud vastused: „nimisõna“, „määrsõna“?! Küsisin, mis veel.

Peale mõningast vaikust vastas eesti keele õpetaja: „Sõna „tänama“ käskivas kõneviisis!“ Seda vastust ma ootasin. Kas ei ole imeline – eilne on möödanik, homne veel tulemata ja kõik see, mis hetkel päriselt olemas, on TÄNA!

On see, mille eest me peaksime olema TÄNULIKUD, mille eest oleme oodatud TÄNAMA! Tänane päev on loodud tänamiseks. Huvitaval kombel kehtib sarnane sõnademäng ka inglise keeles, kus olevikuvormi nimetatakse present, mida saab tõlkida ka kui „kingitus“. Tänane päev on Looja kingitus meile, tänamiseks.

Mis paneb inimest tänama? Sageli on põhjuseks õpetatud viisakus, mis võib välja näha üsna formaalne. Õpilased lõpetavad kooli sööklas söömise, tõusevad ja tänavad üheskoos valjuhäälselt kokka, teadmata, kas kokk üldse kuuldeulatuses on.

Kas sellist tänu oleks Jeesus oodanud pidalitõbistelt? Tõenäoliselt mitte. See üks ja ainuke, kes Jeesust tänama tuli, tegi seda valjuhäälselt, langedes Jeesuse jalge ette silmili maha. See ei olnud mitte üksnes viisakus, vaid sügav tänutunne, mis nõudis väljendumist.

Minu jaoks on tänutunne ja õnnetunne oma olemuselt sarnased. Õnn on olla tänulik, saada osa millestki, mida pole ise välja teeninud. Saada osa taevase Isa kingitusest, tema Poja eneseohverdavast armastusest. Üks pidalitõbistest – samaarlane – tundis seda oma südames ja sai päästetud. Päästetud mitte ainult haigusest, vaid päästetud läbi usu igavesele elule.

Mida võisid tunda ülejäänud üheksa pidalitõbist, kes Jeesust tänama ei tulnud? Mida tunneb valdav osa inimestest, kui nad hommikul ärkavad ja päevatoimetustele asuvad? Nad peavad iga algavat päeva millekski, mis iseenesestmõistetav, rutiinne ja tavapärane. Kui midagi head peaks päeva jooksul juhtuma, siis peetakse ka seda enamasti omaenese teeneks või asjade õnnestunud kokkulangevuseks – juhuseks. Ei nähta ega tunnetata Loojat kõige loodu taga ja keskel.

Nõnda oli ka Jeesus pidalitõbiste jaoks lihtsalt üks tervendaja kuulsusega vastutulija, kes jagas möödaminnes juhiseid minge näidake end preestritele, ei midagi rohkemat ega erilisemat. Pidalitõbised olid ISE need, kes abi palusid, olid ISE need, kes Jeesuse juhiste järgi käitusid, suundudes preestritele ennast näitama, olid ISE need, kes terveks said …

Nende tänutunne kanaliseerus (sumbus) ka ISEendasse – jäi väljendumata. Jäi välja saatmata! Välja all pean silmas kogu Looja loomemaad. Need üheksa jäid ilma sügavast õnne- ja tänutundest, jäid ilma päästest (elule), mis pidi läbi tervenemise tulema, jäid ilma teadmisest ja taipamisest, et olid taevase Isa käeulatuses, aga käest jäi kinni võtmata …

Õnnis on inimene, kes ei omista mitte ainult iga päeva, vaid ka iga oma hingetõmbe ja iga südametukse Jumalale, sest ainult tänu Temale me elame ja hingame. Tema armust ja armastusest! Jumal andku meile tarkust olla püsivalt tänulikud kõige selle eest. Täna täna! Aamen.

Kalle Kõiv

Juuru ja Vahastu koguduse õpetaja