Teie saate õnnistuseks

Sk 8:12–13
Nagu äsjasündinud lapsed – nii kõlab selle pühapäeva ladinakeelne nimetus quasimodogeniti eesti keelde tõlgituna. Ka valgeks pühapäevaks kutsutakse seda ülestõusmisaja kaheksandat päeva. Varakirikus ristiti uusi kristlasi ülestõusmispühal ning nädal aega kandsid nad valgeid rõivaid. Nädal pärast ülestõusmispühi hülgasid nad valged rüüd ja riietusid tavarõivaisse. Nüüd läksid nad ristitutena ehk äsja uuestisündinutena igapäevaellu uut elu elama ja oma ülestõusnud Päästjat tunnistama.
Sündimine tähendab elu alustamist ja uuesti sündimine tähendab elu alustamist uuesti. See tähendab uue sisu saamist ehk Issanda väega täitumist. Ja uue vormi leidmist ehk uue rüüga riietumist. Nii tõotab Jeesus ülestõusmispüha õhtul Luuka evangeeliumis. Kristuse ülestõusmine ei tähista evangeeliumi lõppu, vaid meie uue ja õnnistatud elu algust. Kohkunutena arvasid tema avatud haua leidjad nähtut päris kummaliseks lõpuks – nende Issand oli kadunud. Aja möödudes selgitas Issand neile, et ta on ise sealt hauast väljunud ja uude ellu tõusnud. Mitte midagi pole temaga lõppenud ega ära toimunud. Uus õnnistusrohke Issanda ajastu algab.
Meilegi ütleb tänane pühapäev, et ühed ilusad kevadised pühad ei ole mööda saanud. Uus õnnistusrohke elu peab algama meis, meie südameis ja tegudes. Seda uut sisu ja väge, mille ülestõusnud Issand meisse ristimises annab, ning uut õnnist rüüd, mille ta meile katteks laotab, ei mõista maailm kergesti. Sest tegu on silmale nähtamatu väe ja rõivaga. Aga nähtamatuna ongi sel väel ja rüül kõrge väärtus, mis tuleb vastu võtta.
Tänane lõik prohvet Sakarja kuulutusest algab ilusate tõotustega. On need tõotused juba täitunud või täituvad veel tulevikus? Üks meie põllumees kutsub igal kevadel õpetajat oma külvi ning farmi õnnistama. Aastad pole temagi põldudel vennad. Mõni neist täidab salve rikkaliku õnnistusega, mõni aga nõuab ränka vaeva, kulutab põllutööriistu ega kogu erilist kuhja aita.
Kuid selline küllus polegi õnnistav ega õnnestav. Nähtav vili, käegakatsutav saak, kaalutav ja mahutatav rikkus tundub alati poolik. Inimese silm märkab kergemini puudusi kui olemasolevat. Ülalt taevase nähtamatu väega täidetud ning ülestõusnud Kristusega riietunud ristitu on tänulik iga viinamarja, viljatera ja taevast sadanud vihmapiisa eest. Ta saab nendest Jumala andidest rahuldatud, mõistab Issanda hoolt ja kogeb õnne.
Tänumeelsele ja rahulolevale õnnelikule kristlasele lisab Jumal oma ande heldelt. Nähtaval viisil ei pruugi me täheldada rikkust sellise kristlase toidulaual. Kuid usklik Issanda jünger ei märka puudust saadud andides, vaid tunneb end elavat üha külluses. Seetõttu tõotab Jumal oma prohveti läbi, et ustavale osale inimeste hulgast ja rahva seast välja sõelunud usklikkonnale annab ta pärisosaks oma helded annid nii maises leivas kui ka taevariigi rikkustes.
Aga Jumal annab prohveti läbi meile ka ülesande: «Teie saate õnnistuseks.» Pärast Kristuse ülestõusmist surnuist tuleb meil seda ülesannet eriti tõsiselt kuulda. Kristuse ülestõusmisega hauast ei lõppenud Jeesuse lood, vaid algas tema valitsuse täius. Kristuse surmasse ja ülestõusmisesse ristituna ei saa sul mitte üks kirikutalitus ära tehtud, vaid algab uus elu selle tõelises täiuses. Ja sellega saab alguse osasaamine Kristuse elust ja tööst kogu täiuses.
Kristus toob õnnistust rahvale. Jeesuse kaudu saab Iisraeli ja Juuda rahvas meile õnnistuseks. Nüüd peame ka meie, kes me tahame kuuluda Kristuse nimekandjate hulka, saama õnnistuseks maailma rahvale. Sest «Kristusel ei ole nüüd enam maa peal muud kui teie keha, ei muud kui teie käed, ei muud kui teie jalad. Teie silmades on näha Kristuse armastust maailma vastu, teie jalgade abil käib ta tegemas head, teie kätega õnnistab ta inimesi» (ema Teresa).
Me saame õnnistuseks, kui käime oma õnnistava Jeesuse järel. Me saame õnnistuseks, kui kasutame ristimises vastu võetud Püha Vaimu väge aktiivselt. Püha Vaim annab meile, ristituile, jõudu ja tahet Jeesuse eeskujul kanda õnnistust rahva sekka.
Me saame õnnistuseks, kui toimetame kolme kristlikku põhitegevust. Esiteks teenime ligimest armastusega Jeesuse eeskujul just nii, nagu ema Teresa seda meile meenutab. Teiseks võiks lisada tema tsitaadile, et Kristusel endal pole ka enam suud maa peal, vaid meie oleme need, kelle suu kaudu Issand tunnistust annab oma olemise kohta, oma valitsemise ja väe, oma armu ja armastuse, oma õnnistamise kohta. Ja kolmandaks on meie kui Jumala laste ülesanne oma Isa ees eestpalveid teha kõikide inimeste ja rahvaste eest.
Jumal annab meile nagu äsjasündinud lastele Kristuse surma ja ülestõusmise ning meie ristimise kaudu uue elu. Meie ülesanne on selle saadud uue eluga kanda Issanda õnnistust rahvaile edasi. Aamen.

Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja