Tema vermed, tema muhud…

Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. «Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust»; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt; ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks. Teie olite ju «nagu lambad ekslemas», kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.
1Pt 2:21-25

Kogu Kristuse kannatusaja kuuleme liturgias neid sõnu: «Ja Tema muhkude läbi on meile tervis tulnud.» Ilmselt ainult fanaatilised tervisega tegelejad tunnevad huvi, mis muhud need sellised küll on ja kust neid saab. Kes vana agenda sõnastuse asendavad kaasaegsema piiblitõlkega, kuulutavad Kristuse vermetest, mis meile tervise toovad. Ent loodetavasti tekitab seegi kuulajas küsimusi.
Muidugi on see osa kannatusloost, rollide vahetamisest, nagu tõdesime eelmises jutluses. Meie eest tähendab ka meie asemel. Siin kõneldakse ristipuust, surmast pattudele ja piitsutamisel tekkinud vermetest. Filmikunst annab meile vähemalt mingisuguse võimaluse kujutleda, kuidas meie ise seal oleksime. See on esmalt väljakutse meie enda-arust-korralikkusele. Kui inimene on pidanud viiendat ja kuuendat ja seitsmendat käsku, aga pole hoolinud esimesest ega teisest käsust, on see inimene kõike muud kui korralik. Hoolimata sellest, et teised temasugused teda tubliks kiidavad.
Tänane kirjakoht kõneleb meile elust, eluviisist, elustiilist. Kui Kristus suri meie eest, siis kuidas elame meie pühitsuselu Tema asemel? Kuidas käime me Tema jälgedes, asetades oma jalasamme Tema jalajälgedesse? Selle kohta on olemas üks raamat, ent kõiki maailma raamatuid arvestades vist tõepoolest ainult üks: Thomas a Kempis «Kristuse jälgedes», mis on ka eesti lugejale kättesaadav. Pakun mõned «maitseproovid» W. Pabsoni tõlkes: «Mis aitab see, kui oskad Kolmainsuse üle õpetlikult vaielda, kui sul seejuures puudub alandlik meel, millega Kolmainsusele meeldida võid? Mõtlematus on enesele soovida pikka iga, aga Jumalale meelepärasest elust vähe hoolida. Sõnade rohkus ei kustuta meie hinge nälga, aga Jumala meelepärane elu kosutab meie südant.»
Kasutagem seda siis lausa õpikuna, eriti kui pühakirja enda sõnad veel kõrgete ja raskelt arusaadavatena tunduvad.
Eestimaal käib vaidlus, kas usku on vaja ja kui on, siis millist. Tegelikult on vaja usklikku inimest, kelle poole vaadates teised võivad alles hakata usu olemust taipama. Eks ole imeasi inimene, kes ei tee pattu ega peta, kes ei sõima vastu, vaid pigem kannab vendade koormat. Usklik inimene on ise imeasi maailma silmis. Nii on see väliselt tagasihoidlik kirjasõna juhtnöör igapäevaseks eluks. Usk otsib tugevaid inimesi, kes jaksavad risti kanda. Mitte väikest ja kuldset, vaid rasket, kohutavat, langenud maailma risti Kristuse järel käies Kolgata mäele. Usk otsib ristiinimest.
Muidugi on tõotatud meie peale mitte panna raskemat risti, kui me kanda jaksame. Võime paluda, et meie rist oleks kergem. Aga võime ka paluda, et meil oleks jõudu kanda raskemat risti. Võime veeretada ristikandmise kohustuse oma vaimulikule, vabandades välja, et meid pole selleks ei õpetatud ega kutsutud ja keegi ei saa meid kohustada…
Aga ühel hetkel võime ära tunda, et Kristus ei ole meid kirikusse kutsunud mitte pinki soojendama, vaid just ristiteed käima. See võiks olla pöördumine.
Kui tuleme nüüd tagasi selle kuulutuse juurde, et tervis on meile tulnud Kristuse muhkude/vermete läbi, siis see on ju tulnud pöördumise läbi piinatud ja vermetes Lunastaja poole. Tema rist seisab kui tunnusmärk, et meie valu ja piin on juba ristile kantud. Eks see ole tervekssaamine, kui meil ei ole enam oma valu ja piina, kui asemele on antud pühadus ja uus elu. Miks siis piilume kadeda silmaga maailma poole selle välist hiilgust vaadeldes? Tegelikult kannab maailm sügaval endas patu märki, millest oleme juba vabaks saanud. Vabad aga lähevad edasi, kandes endaga kaasas oma suutmist mööda neid, kes alles igatsevad vabaduse järele.
Täiuslik vabadus aga võtab ära hirmu, mis seni on meid kammitsenud. Mida saab siin enam teha valu või põlgus või hukkamõist. Sellest kõigest on läbi käidud ja see on ära võidetud! Hirmu ja vägivallaga ei ole meid enam võimalik Jumala rahva hulgast lahutada, oleme läbi katsutud ja oleme jäänud püsima!
Ometi ei lasta meid rahusse jääda. Järgmine kiusatus pakub meile eneseimetluse võimaluse: sa oled läbi katsutud ja puhtaks kullaks tunnistatud! Sa oled paremaks osutunud kui teised, kes pole seda kõike väärt arvatud. Nüüd hinnaku nad ka sind vääriliselt või sa lähed teise liivakasti. Ja sulle tundub, et Kristuse rist ei olnud piisavalt vaga ja religioosne ja kusagilt kostab hääl: tule meie nurga taha, meie juures saad sa palju pühamaks. Aga Kristus-karjase hääl hüüab: tule ja käi minu järel. Ära eksi teelt, kui kiusaja ähvardab ja teeb vaeva, ega ka siis, kui ta meelitab ja su vagadust kiidab. Alandlikkuse koolis õppides suudame võita ka selle kiusatuse – Jumala suuremaks auks.
Aamen.
Villu Jürjo, Narva Aleksandri koguduse õpetaja