Tõusta tardumusest, asuda teele

/ Autor: / Rubriik: Jutlus, Pühapäevaks / Number:  /

Õpetaja Urmas Nagel. Foto: Eesti Kiriku arhiiv

… vaid külv peab õnnestuma: viinapuu annab vilja, maa annab saaki, 
taevas annab kastet, ja selle kõik annan ma pärisosaks selle rahva 
jäägile. Ja nagu te olete olnud needuseks paganate seas, Juuda sugu ja 
Iisraeli sugu nõndasamuti – kui ma teid päästan, saate te õnnistuseks. 
Ärge kartke, teie käed olgu tugevad!

Sakarja 8:12–13

Üks idamaalt pärit lugu jutustab, et Jumal pani Mooses ette küsimuse: „Kas sa tead, miks ma rumalatele nii heldelt igapäevast leiba annan?“ Mooses ei teadnud. Siis Jumal selgitas: „Sellepärast, et targad näeksid, et igapäevast leiba ei teenita mõistuse ja aruga.“

Kristlastena saame pühakirjale toetudes öelda, et kõik hea and ja annetus tuleb Jumalalt. Nii see on, kuid midagi oodatakse siiski ka meilt. Prohvet teab ju, et kuigi Jumal külvatut õnnistab, tuleb külvimehel siiski põllule tööle minna.

Seepärast mõistis Vana Testamendi rahvas, et ainult need, kes võtavad vastutuse oma elu eest, panevad käed „adrakurgede külge“, võivad loota, et Jumal neid õnnistab ja nad saavad osa halastusest, mida pühakirjas tõotatakse. Jah, lunastustegu on täiesti Jumalast, mitte meist, kuid meil tuleb anda oma osa vastavalt neile andidele, mis oleme kaasa saanud.

Iisraelis külvati peamiselt novembris ja detsembris kaunvilju. Detsembris ka nisu. Tuttav pilt meiegi põllupidamise ajaloos – külvaja võttis kotist peotäie teri ning heitis need laiali. Asi toimis, kuid saagikus oli madal.

Jeesus kasutab evangeeliumis võrdpilti külvajast. Seal võrreldakse külvatud seemet Jumala sõnaga, mis erinevate inimeste puhul annab erinevad tulemused. Justkui mõni „pihutäis seemet“ kukuks südamest mööda ja inimene jätkab oma rändu, nagu poleks midagi erilist toimunud.

Maa annab oma saagi. Aastad pole vennad, kuid rahva eest kantakse hoolt. Prohvet just seda rõhutabki ja nii nagu Jeesus korduvalt ütleb, nii ka Sakarja läbi kuulutatakse: „Ärge kartke …!“ Hirm ei  ole kunagi vennaks, vaid jõu ja energia äravõtjaks.

Nädal on möödunud ristirahva olulisematest pühadest. Nüüd elame lootuses, et Kristuse tõotused tema taastulemise kohta samuti kehtivad. Jah, „seda päeva ja tundi“ me ei tea, kuid olles usus saanud osa  sõnulseletamatust rõõmust – Kristus on tõesti üles tõusnud – julgeme oma lootuse panna nähtamatule ja lõpuni mõistmatule.

Kui inimest on haaranud armastus, on ta korraga rõõmus ja rahutu. Võime tunda lausa füüsiliselt, kuidas meie sõrmed kihelevad, kuidas südames vahel klopib ja jalgades on kerge pinge. Õhus on rõõmsat ärevust. Me loodame midagi, millele on keeruline nimegi panna, kuid mis meid lummab ja aitab näha kaugemale tuttavatest ja harjumuspärastest elupiltidest.

Mitte ilmaasjata ei räägi rahvasuu rõõmsast ootusest. Keegi on kusagil öelnud, et ootuses ongi suurim mõnu inimese jaoks. Küllap on selles oma tõde, kuid lõpuks on ikkagi kõige olulisem, et head asjad ka tuleksid meie juurde.

Siinses elus võivad need olla päris lihtsad ja tavalised asjad. Kui me oskame olla nende eest tänulikud, siis lisandub nende argisusse  taevane mõõde ja ilma, et me sellest endale aru annaksime, muutub me rõõm mitmekordseks ja mõjutab niiviisi meie teisigi toiminguid. Päev on äkitselt rohkem kui kuupäev. Kordaminek kingib toekama sammu ja lubab otsustada olulise kasuks, võtta vastu vajalikud otsustused ilma hirmuta homse ees.

Kristlane on inimene, kes on avastanud ettenägematuse võlu ning leiab seda igalt poolt ja kõiges. Isegi ilma muutumised ja sellega seonduvad tunded  ei lase vajutada pead norgu vihma ja tormi tulles. Midagi väga olulist on meile pärisosaks antud.

Peetrus mõistis seda, kui ta kirjutas: „te olete sünnitatud kadumatust seemnest …“ Vaevad saavad tasutuks. Teie osaks on oma talendid avastada, neid rohkendada, elu püha andi tänulikult kasutada. Kõik ülejäänu teeb Tema, kellele surmgi ei ole takistuseks.

Ei ole vale öelda, et meie olemasolu selles maailmas on mõttekas üksnes siis, kui elu meie jaoks tähendab ülestõusmiseks valmistumist. See aga tähendab elu mäejutluse vaimus, kus inimene lahkub illusioonide ja valede maailmast. Lõpetab ka enesesüüdistamise ning julgeb välja tulla hirmu ja häbi hauast. Valest vabaks saanuna ei püüa me enam Aadama ja Eeva moodi olla kui Jumal, vaid hakkame Jumalat otsima ja saame osa õnnistustest, mida ta meile jagab.

Urmas Nagel

Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja