Tuhat aastat nagu eilne päev

Kas viiskümmend aastat on pikk või lühike aeg? Sellele, kes ettepoole vaatab, tundub kindlasti hirmus pikana, sellele, kes tagasi vaatab, oleks aeg nagu ainult mööda vilksatanud. Tuhat aastat nagu eilne päev.

Tõepoolest ime, kuidas aeg on möödunud. Oleme koos abikaasa Ehaga juba üle poole sajandi teeninud kogudusi siin Eestimaa idaserval. Pähe kipub mõte, et peaks jagama kogemusi.

Pool sajandit kogudust teenimas
6. oktoobril möödunud aastal tähistasime Mustvee kirikus ja 10. augustil sel aastal Lohusuu kirikus 50 aasta pikkust katkematut koguduste teenimist. Lohusuusse tuli meiega kaasa tänama ka peapiiskop Andres Põder abikaasaga. Meel sai eriti tänulikuks Jumala vastu, kui peapiiskop ütles, et see on nii haruldane, kui õpetaja koos abikaasaga on kogu see aeg ühes koguduses koos teeninud. See on ajalooline tõsiasi meie kirikus.
Jumala armastus meie vastu on suur olnud, et oleme mõlemad jaksanud. Peale selle laste ja lastelaste õnnistus, mis meile on antud. Kõige tähtsam on, et meie lapsed, kõik neli, käivad meiega ühte jalga. Palvetame lastelaste eest, keda praegu on tosina jagu, et nemadki püha teed kalliks peaksid.
Kui oluline on rahvale osaks saav õnnistus usklike järglaste kaudu! Vanematel on vaja paluda Jumalalt tarkust, kuidas nii elada, et usk ka lastele meeldiv oleks.

Algab kodust, mitte kirikust
Üksmeel isekeskis on väga tähtis. Kirikuõpetaja ja tema abikaasa ei saa üksmeelsed olla ainult teiste nähes. Kodust algab kõik. Üksmeele puudumist ei saa varjata. Vaimuliku kodus on hool, et poleks tarvis elada väljapoole teisiti kui elatakse sissepoole. Ümbruskond näeb ära tegeliku olukorra palju lühema aja jooksul kui viiskümmend aastat.
Autoriteet ei teki pingutustest end autoriteetsena näidata. See tekib palju lihtsamalt. Ole nii, nagu oled, ja ära karda, et inimesed aru ei saa. Õnnelik oled, kui saad olla loomulik. Õnnetus on, kui tegelikult elad teistsugust elu ja pead end kõvasti pingutama, et püüda panna teisi inimesi arvama, nagu oleksid hulga parem. Sellisel juhul vajad tõesti Jumala abi, et tema sind muudaks.
Hirm on väga segav tegur ja pärsib vaimuliku töö edenemist tugevalt. Keda või mida karta? Inimeste arvamust, eelseisvat jutlust, sõnavõtmist ametitalitustel, vaimulikku ülemust, juhuseid või midagi/kedagi muud?
Liikmete, samuti ametitalituste arv võib väheneda, see teeb muret ja tuleb kartus, mis saab. Aga sa teed ju Jumala tööd, kui sa tõepoolest oled andnud end tema kätte ja ei vigurda. Siis hirm kahaneb sedavõrd, kui usaldus sinus Issanda vastu kasvab. Ei saa üheaegselt karta ja õnnistusrikkalt kuulutada.
Hirmuga kaasneb lootusetus ja masendus. Kuidas on seesuguses seisundis võimalik kuulutada evangeeliumi, mis on rõõmusõnum? Vaimuliku töö tegijale on kõige tähtsam olla igal päeval ühenduses Issandaga ja teda usaldada. Tema ei saa olla ainult pühapäevakülaline.

Issand partneriks alati
Usuline kasvamine ei toimu ainult retriitidest või millestki taolisest osavõtmise kaudu. See toimub igapäevases pühakirja kasutamises ja sagedastes palvetes. Selleks pole vaja minna tingimata kodualtari juurde, kui see on olemas. Seal, kus sa oled, ja hetkel, kus seda vaja on, räägid oma Jumalaga; kui teisi on lähedal ja nemadki abi vajavad, siis koguni valjult.
Olgu Issand su partneriks alati. Temal pole vastuvõtuaegu, millega pead arvestama, ja ei ta tuku ega uinu magama. Aga kurb on ta küll, kui ütled: mul pole praegu aega, küll ma pärast. Kui sageli unustatakse see lubadus.
Siit üks juhtnöör: ka vaimuliku töö tegija ei saa ütelda, et tal on nüüd vaba aeg. Vaimulikku tööd saab tulemuslikult teha see, kes tunneb, et ta on 24/7 see, kes ta on. See ei välista, et sul on ka puhkust ja hingetõmbamise aegu, ent ka seal võib tulla ette, et sul tuleb toimida sellena, kes sa Jumala lapseks kutsumise läbi oled. See on õnnetus, kui keegi siiski ütleb: mis see minusse puutub?

Tule alla tornist
Suhtlemine inimestega on väga tähtis. Tähelepanelikkus, paindlikkus oma aja jaotamisel, vastutulelikkus, kannatlikkus, eestpalvetamise valmidus. Kes istub elevandiluust tornis ja alla vaatama ei paindu, on valinud vale tee.
Puhtust eluviisides, sõnades ning tegudes igatsetakse. Ühiskonnas on sageli sellest suur puudus. Puhtust tuli tooma Jeesus ja selle edasijagajaiks peaksid olema vähemalt need, kes temast sõnumit kuulutavad. Oluline on puhtus füüsilises ja vaimses mõttes.
Eeskuju. Eeskuju kõigepealt oma perekonnas, lastele ja lastelastele. Nii kodus kui mujal algab see hoolimisest, tähelepanelikkusest, kannatlikkusest. Armastus on tähtsaim. Kui armastad, siis suudad. Selles ei saa keegi end vabandada, kui tal on puudujäägid armastuses. Armastus takerdub sageli liigse enesearmastuse taha, ka vaimulikul.
Viga tuleb üles otsida ja selle parandamine on võimalik ainult palve ja patukahetsuse kaudu. Selleks peaks olema igapäevane valmisolek, kui tahad elada õnnelikku elu oma Jumala palge ees. See algab aga andeksandmisest ja andekspalumisest.

Andeksand ja täielik lepitus
Minu isa luges meieisapalvet: ja anna meile andeks meie võlad, kui meie andeks anname oma võlglastele. Ta ei kasutanud sõna «nõnda» või «nagu». Me oleme puudulikud andeksandjad. Kui Jumala-poolse andeksandmise seome meie andeksandmise määraga, siis ei saa ka tema meile kõike andeks anda. Aga kui me ka puudulikult oleme valmis või püüame andeks anda, siis on meil lootust, et Jumal meile andeks annab, ja alles siis saab täielik lepitus tulla meie ja nende teiste vahele. Siis hakkab kõik meie ümbruses särama.
Ainult Jumal saab ütelda tagasi vaadates, et tuhat aastat on nagu eilne päev. Aga ka viiekümne aasta pealt tagasi vaadates võib midagi näha selgemalt, nii et see võib mahtuda ühte päeva või veelgi lühemasse aega. Kirjatükki, mille läbilugemiseks kulub ehk mõni minut.
Tänage Issandat, et tema on aja isand, ja austagem teda, et tema teeb kõik hästi!
Eenok Haamer