Ühest vähetuntud eesti teoloogist – Kaide Rätsepat meenutades

Eestlastest teolooge ei ole kuigi palju. Seepärast on igaüks neist väärtus omaette ja väärt eraldi käsitlemist.
Palju on räägitud Elmar Salumaast ja Uku Masingust, kelle teoloogia kohta on kirjutatud nüüdseks mitu teadustööd. Ka Artur Võõbus on tuntud ja süroloogina tuntakse ning tunnustatakse teda ka väljaspool kiriku ringkondi.
Suur oli aga minu hämmastus, kui sain teada, et isegi paljud keskealised ja vanemad kirikuliikmed ei ole midagi kuulnud Kaide Rätsepast, kes ei olnud mitte pelgalt teoloog, vaid ka meie kiriku vaimulik.
Vaimulikutöö ja teoloogia kokkukuuluvus
Andres Aaste Usuteaduse Instituudis kaitstud diplomitöö «Kaide Rätsep EELK kirikuõpetajana ja teoloogina» (juhendaja Randar Tasmuth, retsensent Marko Tiitus; kaitstud 2001. aastal) on minu teada ainus uurimus, mis on seni Kaide Rätsepa (fotol) kohta kirjutatud. Diplomitöö keskendub Rätsepa elule ja tööle kirikus, aga puudutab ainult põgusalt tema teoloogiat.
Sageli on kirikuõpetajaid liigitatud «praktikuteks» ja «teoreetikuteks», mis minu arvates ei ole õige, sest iga kirikuõpetaja on juba per se praktik. Rätsepa puhul võib kindlalt väita, et ta oli samavõrd kirikuõpetaja kui teoloog.
Ma ei tea, mida oleks Rätsep öelnud, kui temalt oleks küsitud, nagu küsiti kord ühes intervjuus Uku Masingult, milline tegevusvaldkond on tema elus kõige olulisem. Millegipärast arvan, et ta oleks vastanud nagu Uku Masing, kes ütles, et tema jaoks on erinevad tegevusvaldkonnad (Rätsepa jaoks siis kirikutöö ja teoloogia) tegelikult üks asi.
Ka minu jaoks kuuluvad kirikutöö ja teoloogia lahutamatult kokku ja ma ei kujuta ette ühte ilma teiseta -, kuigi tean, et nii meil kui ka mujal maailmas on arvestatavaid teolooge, kes ei ole vaimulikud. Pidada vaimulikutööd ja teoloogiat endastmõistetavalt kokkukuuluvaks on mulle isiklikult Rätsepa juures sügavalt sümpaatne, aga see ei ole siiski ainus põhjus, miks mul tekkis mõte Kaide Rätsepast kirjutada.
Vähe uuritud ja tutvustatud
Erinevalt mitmest vanemast ametivennast ei tundnud ma Rätsepat isiklikult, sest minu tulek kirikusse leidis aset pärast seda, kui Rätsep pidi tervislikel põhjustel kogudusetööst loobuma. Olen aga valinud teoloogias oma erialaks Uue Testamendi teaduse ja konkreetseks uurimisteemaks gnoosise ja algkristluse seosed. See on teema, millega tegeles ka Kaide Rätsep.
Olen tutvunud Rätsepa kirjutistega ja ehkki olen paljudes teaduslikes küsimustes hoopis teistel seisukohtadel kui tema, julgen väita, et lisaks Kalle Kasemaa magistritööle mandalaste usundist olid just Rätsepa artiklid gnoosisest need, mis ärgitasid mind nimetatud teemaga tegelema ning sel kombel on mul Kaide Rätsepaga isiklik suhe.
Olen kokku puutunud inimestega, kes Rätsepat isiklikult tundsid ja kes on jaganud mulle oma isiklikke mälestusi. Käesolevas artiklis olen kasutanud neid mälestusi, ka Andres Aaste diplomitööd. Leian, et Kaide Rätsep on teoloog, kelle elu ja tööd on senini vähe uuritud ja tutvustatud ning minu artikkel on katse seda lünka täita. Lähitulevikus on mul kava kirjutada põhjalik teadusartikkel Rätsepa teoloogilistest seisukohtadest, seda eeskätt gnoosise, toomakirjanduse ja Uue Testamendi küsimustes.
Koolitee ja tugev inglise keel
Kaide Rätsep sündis 15. mail 1926. aastal Tallinnas. Tema isa Eduard Rätsep ja ema Anette Rätsep (neiuna Vikat) olid teenistujad. Rätsepate kodu oli väga kultuurilembene – eriti armastati ja harrasti siin muusikat. Kaide Rätsepa isa oli õppinud viiulimängu prof Johannes Paulseni juures ja mängis mõnda aega ka J. Paulseni orkestris. Kolmeaastaselt hakkas viiulimängu õppima Kaide Rätsep ja sellest sai talle kiindumus kogu eluks.
Oma haridusteed alustas Kaide Rätsep 1934. aastal Nõmmel Hiiu algkoolis. Järgmisel, 1935. a astus ta Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledzi teise klassi, aasta hiljem aga Riiklikku Inglise Kolledzisse, mis 1940. aastal nimetati ümber Tallinna IX keskkooliks.
Intensiivne inglise keele õpe (alates esimesest klassist kuus tundi nädalas) lõi Rätsepale hilisemaks tööks head eeldused. Kuigi Rätsep õppis hiljem ära ka saksa ja prantsuse keele ning lisaks vanu keeli, jäi inglise keel tema peamiseks töökeeleks kuni surmani.
Kaide Rätsep lõpetas Tallinna IX keskkooli 1945. aasta kevadel. Samal aastal konfirmeeriti ta Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ning ta alustas õpinguid Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnas, mitte küll erilisest armastusest majanduse vastu, vaid lihtsalt soovist edasi õppida. Pole siis ime, et see kõrgkool jäigi Rätsepal lõpetamata.
1946. aastal abiellus Rätsep Endi-Margaret Russowiga ning järgmisel aastal sündis neile tütar Anne.
30 aastat Kaarli koguduses
1946/1947 oli Kaide Rätsepa jaoks pöördeline mitte üksnes abiellumise ja tütre sünni tõttu – 1947. aastal alustas Rätsep teoloogiaõpinguid Usuteaduse Instituudis. Huvi teoloogia ja filosoofia vastu oli tekkinud Rätsepal juba TPI päevil, kuid otsustavaks sai Rätsepale uue eriala valikul tutvumine õpetaja Voldemar Kuljusega, kes teenis tollal Tallinna Pühavaimu ja Jaani kogudust ning oli samal ajal Jõhvi koguduse hooldajaõpetaja.
Kuljuse suur kirikutöö koormus oli tingitud tollase kiriku olukorrast – suur osa Eesti vaimulikkonnast oli 1944. aastal, mil Nõukogude Liit Eesti teist korda okupeeris, lahkunud läände ning seetõttu oli suur osa kogudusi jäänud õpetajata. Kuljusest sai Rätsepa esimene vaimne õpetaja.
1947. aastal alustas Rätsep teoloogiaõpingute kõrvalt kogudusetööd. Esialgu töötas ta jutlustajana Lihula koguduses, ent 1948. aastal, kui nõukogude võim arreteeris Peeteli koguduse õpetaja mag Adolf Horni, sai temast Peeteli koguduse jutlustaja ning sama aasta lõpul koguduse õpetaja.
Peeteli kogudust teenis Rätsep kuni 1954. aastani, mil konsistoorium määras ta Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetajaks, kelleks ta jäi 1983. aastani, mil haigus sundis teda loobuma kirikutööst.
Võitlus nõukogude võimuga
Aeg, mil Rätsep teenis Peeteli kogudust (1948-54), oli raske nii koguduse kui ka kogu Eesti kiriku jaoks. 1949. aasta 25. märtsil küüditati ligi 1/3 Peeteli koguduse liikmeist. Koguduseliikmete arreteerimised ja ülekuulamised jätkusid veel pärast sedagi. Võidelda tuli nii sektantidega, kes ründasid Rätsepat, kuna see ei lubanud neid oma kirikusse jutlustama, kui ka nõukogude võimuga, kes tahtis ärastada koguduse hooneid.
Rätsepal õnnestus see vaid suurte pingutustega ära hoida. Suureks abiks oli talle siin tollane Mustvee ja Torma koguduse õpetaja Edgar Hark (hilisem peapiiskop), kelle autoriteet mõjus ka nõukogude asutustes – oli ju Hark Suure Isamaasõja veteran.
Palju energiat ja aega kulus Rätsepal tollal kirikuhoone remondile. Kuid kiriku liikmeskond oli pärast 1960ndate aastate järsku langust veel suhteliselt suur, inimesed käisid agaralt jumalateenistustel, lasksid ennast ristida, konfirmeerida ja kiriklikult matta ning seetõttu oli Rätsepal suur vaimuliku töö koormus.
Lisaks sellele tuli tal töö kõrvalt jätkata õpinguid Usuteaduse Instituudis. Rätsepa kaasaegsed teavad meenutada, et vaatamata suurele töökoormusele oli tal alati aega koguduseliikmete jaoks ja et ta tegi kogudusetööd tõsiselt ja suure pühendumusega. Teda hinnati jutlustajana, ehkki mõni Rätsepa jutluste kuulaja on öelnud, et tema jutlused olid kohati väga akadeemilised ja «lihtsale inimesele» raskesti mõistetavad. Kahjuks on Rätsepa jutlustest kirjapanduna säilinud vaid vähesed.
Suur töökoormus, teenimine rõskes kirikus ja sagedased matused halbade ilmadega mõjusid Rätsepa tervisele halvasti. Juba Peeteli koguduses töötades algasid tal rasked tervisehädad ning kogu tema järgnev elu oli võitlus haigusega. Kuid Rätsep säilitas võime teha vaimset tööd isegi pärast seda, kui ta oli sunnitud kogudusetööst loobuma.
Inimesed, kes Rätsepat lähemalt tundsid, teavad meenutada, et isegi oma elu viimastel aastatel, mil ta oli sunnitud voodisse jääma, oli tema vaim ergas ja ta oli võimeline produtseerima teoloogilisi tekste.
(Järgneb.)
Jaan Lahe,
Paldiski koguduse õpetaja