Annab Jumal ameti, annab ka kadedad

Aga Jeesus ütles ka jüngritele: „Oli üks rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks see tema vara. Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: „Mis see on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!” Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: „Mis ma pean tegema, kui isand võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen. Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!” Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: „Kui palju sa võlgned mu isandale?” See ütles: „Sada vaati õli.” Tema aga ütles talle: „Võta oma võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!” Seejärel ta küsis teiselt: „Aga kui palju sina võlgned?” See ütles: „Sada tündrit nisu.” Sellele ütles valitseja: „Võta oma võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!” Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed. Minagi ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse.“

Luuka evangeelium 16:1–9

Kes meist poleks kuulnud ütlemist, et annab Jumal ameti, annab ka oskused. Antud kirjakoha peale võiks seda ütlemist aga parafraseerida ja sõnastada nõnda: annab Jumal ameti, annab ka kadedad. Küllap oleme kogenud ise või näinud kõrvalt, et kui keegi on saavutanud mingi positsiooni, kas siis saanud kuskile ametisse või osutunud valituks mõne ühiskondliku organisatsiooni juhiks, leidub kindlasti keegi, kes muutub selle peale kadedaks.

Ei, mitte sellepärast, et ta ise seda ametit pidada tahaks, vaid lihtsalt sellepärast, et äkki läheb sellel valitul liiga hästi. No ei saa ju seda ometi lubada! Ja siis on vaja hakata sosistama, kaebama, taga rääkima jne. Isegi kui need jutud on alusetud, siis ikka on neid, kes usuvad. Ja see vaene valitu peab hakkama tõestama oma õigsust.

Teinekord on ehk endalgi mingi kitsaskoht ja sa ei tea, kuidas ühe või teise teemaga edasi minna. Lahendus oleks justkui kuskil „kännu taga kinni“. Olen ise korduvalt kogenud, et palve Jumala poole aitab. Ja lahendused saabuvad justkui iseenesest.

Kirjakoha loos oligi kuri karjas. Majapidaja tulevik paistis päris tume, kui peremees oleks ta ametist vabastanud. Tuli välja mõelda plaan. Me ei tea, kas too majapidaja taipas palvetada, aga ennäe, inspiratsioonihetk aitas ta siiski hädast välja.

Ta mõtles välja plaani, kuidas isanda võlgnikud hakkavad teda üleval pidama. Tänapäeval nimetame seda kahekordseks raamatupidamiseks. Üks on see, mis on ametlikult kirjas, ja hoopis teine asi on see, mis tegelikult on. Ja selle teise osa arvelt saab mõnusalt ära elada.

Iseasi muidugi see, et palvetamine ja topelt raamatupidamine on omavahel selges vastuolus.

Nagu nii mõnigi kord võime tõdeda, et paari tuhande aasta jooksul ei ole ka midagi eriliselt muutunud. Alles oli see uudis, kus vanametalli ettevõttes tööl olnud noormehed müüsid omanikule tema enda vara teist korda tagasi. Noored tegid justkui head tööd, aga …

Nii ka siin oli majapidaja oma isanda pannud ebamugavasse olukorda. Tegelikud lepingud olid n-ö kadunud. Majapidaja hukka mõistmine tähendanuks isandale enese rõhujaks kuulutamist. Et olukorrast viisakalt välja tulla, ei jäänud muud üle, kui majapidajat kiita kiire lahenduse leidmise eest. Mitte et ta seda lahendust ennast oma mõtteis heaks kiitnud oleks.

Too majapidajaks saanu sai ju selle ameti mingitel kindlatel põhjustel. Küllap oli ta isandale silma jäänud kui tubli töötegija ja ju oskas ka mingit moodi arvet pidada. Muidugi, kui sa korra oled selle ameti juba saanud, siis tuleb sul ka hoolt kanda selle ameti väärika pidamise eest. Sest kindlasti on neid, kes jälgivad, märkavad, panevad tähele pigem just nendel ebasobivamatel hetkedel.

Ja siis on tagarääkimine ja kaebamine kiired tulema. Aga kui selle majapidaja oleks pidanud ametist vabastama, siis oleks tulnud ju uus leida ja sellele omakorda ametit hakkama õpetama. Seda tüli ja vaeva ei olnud ometi vaja.

Ehk ongi teinekord arukam mõned mõrudad situatsioonid alla neelata kui sildu põletada ja inimestega suhteid rikkuda. Muidugi ei pea alati kõike heaks kiitma, mis ümberringi toimub, aga rahu ja tasakaal on mõnikord rohkem väärt kui iga hinna eest tõe välja kuulutamine.

Ära ole kade teise inimese peale, vaid lase tal rahulikult kasutada neid ande, mis talle on antud, ja kasuta ise neid ande, mis sulle on antud.

Aamen.

Aili Ilves

Viru-Nigula koguduse õpetaja