Ustavus teeb rikkaks

1Pt 4:7–11

Kolmainupühal ülistasime Isa, Poega, Püha Vaimu koos Paulusega, kes iseloomustas Jumala olemust, omadusi ja tegusid. Esimeseks Jumala omaduseks nimetas tema oma laulus rikkust. Mis teeb Jumala rikkaks? Tänane pühapäev ütleb vastuseks, et ustavus. Meid kutsutakse olema ustavad, kasutades Jumala ande, sest Jumalgi on ustav, hoolas ja arukas.                 

Täna kõneleb Piibel kõikidest andidest, mis Jumal meie kätte annab. Evangeelium räägib materiaalsetest andidest, mida me igapäevaeluks vajame. Rääkigem siin kokkuvõtvalt rahast, mis on meile heaks abiliseks ja sulaseks, aga mis ei tohi saada meile halvaks peremeheks. Epistlis kõneleb Peetrus rohkem vaimuannetest, millega Jumal meid õnnistab tema ja ligimese teenimiseks. Mõlemate andide ja annete puhul peame oma varustajaga kooskõlastama tema rikkuste kasutamist. Ei tähenda palvetamine üksnes andide küsimist meie kätte, meie soovide, puuduste ega vajaduste teatamist, asjade tellimist või nõudmist. Palvetada on vaja palju enam selleks, et teada saada, mida Jumal meile soovib öelda ja näidata, kuidas tema soovib meid juhatada ja õpetada tema ande kasutama. 

Üle kõige õpetab Jumal meile armastust ja jagab armastust. Evangeeliumis, kus Jeesus jutustab keerukavõitu tähendamissõna, leiab tähelepanu kohapealse majapidaja teguviis, kui ta pärast esmast riukalikku üüriraha liigset kogumist hoopis rentnike võlgu poole võrra vähendab. Ta püüab nüüd oma kogutud mammona abil uuesti luua ühendavaid sildu rahvaga, et niimoodi ise armastust pakkuda ja ka iseendale armastust leida. Varasema patuse käitumise asemel toimib ta nüüd armastavalt. Majapidaja ei leia küll moraalset kiitust, kuid me ei leia tema käitumises ka mingit uhkust, mis võib meid varitseda hoopis vaimuandide kasutamisel. Avastame endas andekust, pakume end Issanda kogudusse teenima, aga armastava teenimise kõrval või asemel kujuneme oma andide ja annetega uhkeks, upsakaks, kõrgiks. Taas on aeg avaneda siiraks palveks Issanda ees, et leida tema tahtmist.  

Siiras ja südamlik armastus on avatud ning otsib kontakti kaaslastega, otsib teenimise võimalust ja vajadust. Jumal on olnud avatud meid armastama ja teenima. Ta on otsinud võimalust meid teenida ja tulnud ise meie juurde meie maailma teedele oma Pojas Jeesuses Kristuses, et päästa meid tema igavesele taeva teele. Kas me oleme külalislahked ja võtame vastu meile saabunud Jumala Poja? Või oleme ükskõiksed ja koguni nuriseme või kahetseme temale pühendatud aega ja ande? Kui me siiski mõistame Kristuse vajalikkust meie elus ja kodus ja hinges, siis oleme lahked iga kaaslasegi suhtes oma andide jagamiseks. Me ei kurda oma leiba poolitades, vaid meile maitseb see magusamalt koos külalisega samas lauas süües. Kuna usume, et külaline ei tüüta meie koda kaua, sest meilgi ei sünni oma teekonna peatusel külalislahket kodu ja perekonda kaua tüüdata.  

Kui evangeeliumis tuletatakse meelde, et ülekohtuse mammona on meile siiski Jumal loonud ja kätte andnud ning me peaksime sõprust ja armastust edendama materiaalsete andidega, siis epistlis võrdsustab Peetrus vaimuandeid aineliste andidega. Meie oleme oma vaimuannete üle täpselt sama vastutavad majapidajad nagu rahaliste andide üle. Meie oskused, võimed, teadmised, suutlikkus on Jumala and. Need on meil mõistagi erinevad, erinevate teenimisülesannete jaoks ja ka erineval hulgal, keegi on võimekam ühel alal, keegi teisel alal. See ei ole meil aga mitte midagi iseenesestmõistetavat ega sõltu meie enda arendusest, vaid armulise Jumala jagamisest.  

Nii saame oma raha jagada sõpruse ja armastuse leidmiseks, saame oma oskustega kuulutada Issanda rõõmusõna ja oma võimete ning käte jõuga lohutada ja julgustada oma kaaslasi. Sest kõikide nende andide ja annete peremees on meie Looja ja kõigeväeline valitseja. Üksnes temalt need annid ja anded tulevad ja üksnes tema ees me vastutame selle eest ning teeme seda tegelikult rõõmuga. Sest see on rõõmusõna, mida me Issandalt kuuleme ja mida peame edasi jagama, sest seda jagamata jätame kaaslasi ilma meie rõõmust. 

Kui me nüüd järgime Peetruse kirja õpetust hoolsalt ning näime olevat ustavamad ja siiramad Jumala andide ja annete kasutamisel, kui oli kiitust pälvinud majapidaja Jeesuse tähendamissõnas, siis ega me selle hoolsuse eest Issanda igavest armu leia. Tähendamissõna tegi meile selgeks, et igal juhul mammonat isegi hästi kasutades jääme just meie ikkagi ülekohtuseks, ebatäpseks oma õigluses.

Vaid Issand Jumal on ustav ja tema lunastus Jeesuses Kristuses on nii õiglane, puhas ja aus, et selle päästeanni vastuvõtt lubab meil leida õigeksmõistu tema ees ning ka ligimese ees. Esmalt olgem ustavad Jumala ustavat lunastuseandi meie Õnnistegijas vastu võtma ja oma südames kandma ning siis leiame oma hingele rikkust igavesti. Aamen.

 

 

 

 

Arvo Lasting,

Helme koguduse õpetaja