Usundite tundmine kasvatab sallivust

Käesoleva lehenumbriga alustame Eesti Kirikus kooli usundiõpetuse teemalehekülgede avaldamist, mille eesmärgiks on motiveerida ja innustada kooliõpetajaid nende tänuväärses töös. Selle numbri sissejuhatavale osale pakume jätkuks läbi aasta praktilisi nõuandeid koolitööks oma ala spetsialistidelt, metoodilisi materjale tunni sisustamiseks ja intervjuusid juba staažikate ning alles oma pedagoogikarjääri alustavate inimestega. Seoses usundiõpetuse jõudmisega valikainena uude põhikooli ja gümnaasiumi riiklikusse õppekavasse on teema taas aktuaalne.
Projekti «Eesti Kirik Eesti kooli» toetab rahaliselt Martin Luther Bund Saksamaalt ning haridus- ja teadusministeerium.    

Tartu ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika teadur dr Olga Schihalejev väljendab Eesti Kirikule antud intervjuus rõõmu, et paljuaastane tegevus on vilja kandnud – uues põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas on valikainena oma koha teiste seas leidnud usundiõpetus, mille ülesandeks on tutvustada õpilasele maailma usulist maastikku ning religiooni rolli inimese ja ühiskonna elus.
Kui tähendusrikas on usundiõpetuse jõudmine põhikooli ja gümnaasiumi riiklikusse õppekavasse?
Tegemist on pika protsessi tulemiga. Nüüd on meil usundiõpetuse õpetamiseks õiguslik alus. Seni polnud taasiseseisvunud Eestis tegelikult sellesisulist ainet riikliku õppekava tasandil kirjeldatud. Haridus- ja teadusministeerium kinnitas küll 1997. aastal usuõpetuse kui valikaine sisu kirjelduse, kuid ühelt poolt koolid ei olnud kohustatud selle kohaselt õpetama, teisalt ei vastanud toona kirjeldatud ainekava ka koolide ootustele. Selline olukord jättis paljud olulised küsimused lahtiseks.
Sellega on päädinud need lõputud vaidlused aine, kuidas me seda iganes oleme nimetanud, ümber?
Aine vastased rääkisid usuõpetusest ja aine pooldajad religiooniõpetusest. Ükskõik millist terminit kasutati, sisuliselt kõneldi erinevast asjast, mis ei viinud arusaadavalt üksteise mõistmiseni. Uue dokumendiga on loodud alus, millelt edasi arutada.
Loen dokumendist, et usundiõpetus on koolile kohustuslik ja õpilastele vabatahtlik.
Koolid hakkavad uuele õppekavale järk-järgult kolme aasta jooksul üle minema. Koolides, kus on mitu õppesuunda, võib ühel õppesuunal kohustusliku ainena võtta usundiõpetuse. Koolil on kohustus ainet pakkuda, kui soovijaid on vähemalt 15. Õigus õpetada on aga ka väiksema rühma korral.
See on midagi uut?
See, et kool võib võtta aine teatud õppesuuna ainete hulka, on täiesti uus aspekt, mida varem polnud seadusega lubatud.
Paar sõna terminist. Kas lõpuks ometi saab rääkida konsensuslikust otsusest, et aine, millest me kõneleme, on usundiõpetus?
Riiklikus õppekavas on aine kirjas usundiõpetusena. Vaagimisel oli ka religiooniõpetus, kuid kaalukausile jäi emakeelne termin võõrkeelse asemel. Ma isiklikult ei ole sellega väga rahul. Usuõpetus ja usundiõpetus on juba kõlaliselt väga sarnased.
Kui tahta rõhutada pluralistlikku ja teaduspõhist lähenemist, siis oleks õigustatud otsustada religiooniõpetuse kasuks. Kui räägime religiooniantropoloogiast või religiooniuuringutest, siis kõneleme ikka religioonist, mitte usundist. Ja kui just usundi-, siis oleksin eelistanud pigem mitmust rõhutavalt usunditeõpetust. Viimane oleks aga läinud ehk pisut raskepäraseks.
Igatahes on üks otsus tehtud?
Paraku, aga õpetajatega ei räägitud ega peetud termini osas nõu. Religiooniõpetajate Liit kirjutas isegi sellekohase avalduse kultuurikomisjonile, kus öeldi, et võiks olla religiooniõpetus usundiõpetuse asemel eespool nimetatud põhjustel. Avaldust aga ei arvestatud.
Siiski, asjaolu, et seaduse tasandil on eristatud terminitena usundiõpetus ja usuõpetus, tuleb vastastikusele mõistmisele ainult kasuks. Usundiõpetus on mittekonfessionaalne aine, mida saavad õppida õpilased munitsipaal- ja riigikoolides. Erakoolidele on aga antud õigus õpetada vabatahtlikkuse alusel ka konfessionaalset usuõpetust. 
Kuivõrd on põhjust oletada, et kooliti on aine nimetus ikkagi de facto erinev?
Küllap püüavad koolid ikkagi aktsepteerida riiklikus õppekavas kirjas olevat ainenimetust usundiõpetus. Mitmed õpetajad on samas öelnud, et see on tekitanud probleeme. Siiski olen optimistlik, et arusaamad sellest, mida aines tegelikult õpitakse ja millised on selle eesmärgid, hakkab enam ja enam eelarvamuste asemel rajanema tegelikkusele.
Seadus sätestab, et aine on koolis mittekonfessionaalsena.
Jah, kui tegu pole just konfessionaalse erakooliga. Mittekonfessionaalses usundiõpetuses ei ole ilmselt vahet, kas õpetaja kasutab eetiliste probleemide üle kõnelemiseks piiblilugu, budistlikku narratiivi, muinasjuttu või ilukirjanduslikku teost. Oluline on, kuidas ta seda lugu räägib.
Minu jaoks on märgilise tähendusega kontseptsioon, et see oleks üheselt paigas. Samas on teemade valikul õpetajal ikkagi mingil määral vabadus. Kirjeldatud on ainult tuumkursused; kui koolis on ka lisaks täiendavaid ja süvendavaid kursusi, siis nendes on õpetajal sisu valikul vabad käed. Aga mitte aine eesmärgi ja selle kontseptsiooni osas.
Usundiõpetuse vastased on riskitegurina nimetanud kaadriküsimust. Kust võetakse kord kõik pedagoogid?
Viimase kahekümne aasta jooksul on koolitatud üle 250 õpetaja, kellest küll väga väike osa õpetab koolides. Selleks on omad sügavad põhjused. Siiani oli ainet kooli viia keeruline ja sõltuv kõigist muudest teguritest peale aineõpetaja enda. Õpetajal on kooli väikese koormusega pidama jääda keeruline, on loomulik, et liigutakse sinna, kus saab täiskoormusega töötada.
Kes on jäänud kooli, need annavad enamasti mitut ainet. Mitme aine õpetaja näeb kindlasti oma aine raamidest kaugemale, mistõttu koolid väärtustavad kõrgelt usundiõpetuse õpetajaid. 
Teoreetiliselt meil justkui on koolituse saanud õpetajaskond olemas, aga vaevalt on nad kõik nõus kooli naasma, kuna elu on teinud korrektuure.
Ühe lahendusena pakub Tartu ülikooli usuteaduskond ümberõppe võimalust.
Esimest aastat on käivitunud programm, mis on suunatud juba koolis õpetavatele õpetajatele, kellel on pedagoogi ettevalmistus ja kutse. Tegemist on peamiselt kirjanduse või ajaloo õpetajatega, kes soovivad oma erialale kõrvale lisaainet. Ümberõppevõimalus on oluline ka sellest vaatevinklist, et tõenäoselt need õpetajad, kes koolituse valivad, ka jäävad kooli.
Tegemist on väga motiveeritud inimestega, kellel endal juba kogemused varrukast võtta. Nad on seni palju ise õppinud ning soovivad nüüd veidi süsteemsemalt religioonilugu õppida. Lisaks elukogemusele on neil õpetajakogemus, mistõttu neile idealistlikku juttu rääkida ei saa, vaid toimub vastastikune rikastamise protsess.
Kes kvalifitseerub üldhariduskoolis usundiõpetust õpetama?
Nagu teistegi ainete puhul: peab olema õpetaja- ja oma aine kvalifikatsioon. Vajalik on pedagoogiline ja teoloogiline haridus, õigemini on nõutav spetsiifiliselt mõne religioonipedagoogika õppeprogrammi läbimine. Olgu magistri tasandil või ümberõppes.
Milline kooliaste on praegu kõige paremas seisus ja kus jääb usundiõpetus rohkem vaeslapse ossa?
Hetkel võib tõdeda, et kui usundiõpetust antakse, siis enamasti gümnaasiumi astmes. Põhikooli kõigis kolmes kooliastmes on aine suhteliselt vähestes koolides.
Kangesti loodan, et ka põhikooli baasilt hakatakse julgemini pakkuma võimalust usundiõpetust õppida, kuna üha enam hakkavad põhikoolid gümnaasiumidest eralduma. Praegu lähtutakse suuresti sellest, et laps läheb ju gümnaasiumisse, küll ta siis kuuleb. See on aga problemaatiline, sest osa õpilasi ei lähe gümnaasiumisse. Neil jäävad baasteadmised sellest, millistes mõttestruktuurides religioon tegutseb, saamata.
Ühe variandina, mida on pakutud usundiõpetuse teemade kooli jõudmiseks, on nn integreeritud skeem: aine on olemas, aga mitte iseseisva õppeainena.
Nii enamasti ongi. Enamikus koolides ju praegu usundiõpetust pole ning oodatakse, et usundeid puutuv saab käsitletud teistes ainetes – ajaloos, kirjanduses, ühiskonnaõpetuses.
Siin on kaks kitsaskohta: mida neis ainetes saab käsitleda, mis aga jääb käsitlemata, ning teiseks õpetajate ettevalmistus. Ma julgen väita, et ilma vastava ettevalmistuseta ei saa oodata, et teiste ainete õpetajad keerulist religiooni temaatikat valdaksid.
Õpetajaskond on suuresti põlvkonnast, kellele pole usundiõpetust õpetatud?
Nad ei ole saanud religioonialast haridust. Tähendusliku näite sellest, et ei tasu teiste ainete õpetajatelt teab mis kõrgendatud teadmisi loota, sain eelmise aasta ajaloo riigieksamilt, kus oli küsimus religiooni kohta. Õpilased pidid kahe foto põhjal otsustama, kummal on tegemist katoliikliku ja kummal protestantliku kirikuga.
Seletuskirjast saab lugeda, millised vastused loeti õigeks, millised valeks. Hävisid need, kes polnud õppinud, ja need, kes teadsid liiga palju. Valeks loeti näiteks vastus, kus oli nimetatud protestantlikus kirikus toimuvat missaks. Ometi kutsutakse meie luteri kirikus teenistust missaks ning kui õpilane on seal käinud ja kasutas oma teadmisi, siis loeti tema vastus valeks.
Millised olulised teemad jäävad teistes ainetes katmata?
2007. aastal analüüsis Tartu ülikooli uurimisrühm õpikuid, hindamaks, kuidas ja kus religiooni teistes ainetes käsitletakse. Õpikute analüüsiga sarnase tulemuse annab uute ainekavade analüüs. Väga selgelt joonistus välja, et religioon kuulub ajalukku: mida ajaliselt kaugemal, seda rohkem käsitlemist väärib; samuti geograafiliselt joonistub välja, et religiooni käsitletakse nn võõraste kultuuride kontekstis.
Mõistmise tasandile eksitakse vaid erandkordadel. Religiooni avaldumine tänapäeval leiab käsitlemist sarnaselt meediaga – peamiselt probleemsetes ilmingutes. Nõnda saadud pilt religioonist on aga moonutatud. Pole ju tõsi, et religioon kuulub vaid ajalukku.
Ka tänapäevane statistika näitab, et enamik maailma inimestest määratleb ennast usuliselt ja religioonil on väga oluline roll inimeste igapäevaotsuste kujundamisel ja heategevuses, rääkimata kultuurist. Ja veel, kuidas saab noor sõnastada oma maailmavaate, kui ta ei tea alternatiive?
Et valida, peab teadma, mille vahel?
See on kindlasti oluline argument. Rahvusvahelises uuringus, kus osalesime, ilmnes, et usundiõpetust saanud õpilased oskavad ennast palju paremini maailmavaateliselt määratleda, sugugi mitte ainult kristlastena. Nad teavad terminoloogiat ja sõnade tähendust, mis hõlbustab nii arusaamist iseendast kui ka teistest inimestest.
Küsida võib ka teistpidi: kuivõrd jõuavad usundiõpetuse märksõnad nn läbiva teemana teistesse ainetesse?
Spetsiaalset uuringut pole tehtud. Kooliõpikuid analüüsivatest lõputöödest tuli küll välja, et religiooniga seotud mõisteid neis esineb, aga neid ei käsitleta mõistmist toetavalt. Et õpilane on ehk kuulnud teatud termineid, aga mõistmise tasandile ei jõua. Ühes õpikulauses võib olla neli-viis uut terminit, aga seletuse osas jääb vajaka.
Usundiõpetuse debattides on tihti eeskujuna toodud Prantsusmaad, et seal ei ole eraldi usundiõpetuse õppeainet. Samas on seal viimastel aastatel pandud suurt rõhku sellele, et tõepoolest humanitaar- ja sotsiaalainete õpetajaid religiooni küsimustes koolitada, ning õppematerjalid on läbinud olulise uuenduskuuri.
Jälgitakse, et õpilased õpiks kooliprogrammi raames tundma usundeid, nende tänapäevaseid avaldusvorme, arendamaks sallivust ja valmisolekut dialoogiks. Prantslased on loobunud varasemast lähenemisest, et neutraalsuse tagab range hoidumine religiooni teemadest.
Võib-olla on see ühiskonna väljakutse?
Jah, seal on tugevnev islami kogukond, millega seoses on tunnetatud vajadust religiooni teemaga tegelda.
Eestis me täpselt ei tea, kuhu välja jõuame, aga kindlasti toob tulevik suuremat avatust erinevatele kultuuridele ning religioonidele.
Me ei saa lähtuda põhimõttest, et elame suletud monokultuurses maailmas. Eesti on multikultuurne olnud aastasadu. Vaadates kas või meie kristlikku kogukonda, kus on erinevad konfessioonid esindatud. Inimesed reisivad palju.
Nii või teisiti elame globaal­ses külas, kus tuleb arvestada erinevate kultuuride ning religioonidega. Selle maailma mõistmist toetab suuresti kooli usundiõpetus.
Liina Raudvassar

Usundiõpetust õppinud (punane) ja mitteõppinud (sinine) õpilaste suhtumine koolis antavasse religioonialasesse haridusse uuringu andmetel, mida on toetanud Euroopa Liit läbi Euroopa Regionaalarengu Fondi (REDCo, 2008). 5 – täiesti nõus, 4 – nõus, 3 – pole nõus ega vastu, 2 – pole nõus, 1 – pole üldse nõus.