Usus oleme Kristuse ihu lähedal

Minu elus oli aeg, mil mõtlesin palju,
kuidas võib leib kirikus olla ihu ja vein veri. Usk oli nõrk. Kuid see oli
ikkagi hea aeg usu kasvuks. Tagantjärele küll ei mõista, miks oli vaja nõnda
tahet ja kujutlust pingutada, miks ei võinud ma uskuda neid sõnu: «See on.»
Kuid selline usu läbikatsumine nooruses on ka õige.

Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, –
eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse
ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik
saame osa sellest ühest leivast.

1Kr 10:16j

 

Minu elus oli aeg, mil mõtlesin palju,
kuidas võib leib kirikus olla ihu ja vein veri. Usk oli nõrk. Kuid see oli
ikkagi hea aeg usu kasvuks. Tagantjärele küll ei mõista, miks oli vaja nõnda
tahet ja kujutlust pingutada, miks ei võinud ma uskuda neid sõnu: «See on.»
Kuid selline usu läbikatsumine nooruses on ka õige.

Kehvem on, kui sa oma usu tugevuse pärast
südant hoopis ei valutagi. Viletsam on, kui sa selle asemel muudele,
tühisematele asjadele, mida koguduses leiad, tähelepanu pöörad. Kuid seletan
sulle, miks mina Jeesuse ihusse ja veresse usun.

Algkogudus uskus seda, sest see kuulas
jutustust Jeesusest.

Paulus kirjutas sõnad «Kristuse ihu,
Kristuse veri» kogudusele, kes veel ei küsinud, kuidas saab leivast liha.
Selles ühiskonnas polnud aine omaduse muutumine küsimuseks. Küsimus oli, mida
tegi Jumal oma rahvaga, mitte, mida tegi Jumal selle leivaga.

Ja ma jutustan ühe loo. Kui Iisraeli rahvas
põgenes Egiptusest, käisid nad kõrbes pika kurnava tee. Ometi polnud nad üksi
ja lootuseta, sest nad said imekombel süüa taevamannat. Kes lõi selle imelise
toidu? See oli Jumal, kes rahvaga kaasas käis. Kui rahval oli janu, lõi Mooses
kivisesse pinnasesse augu ja sealt tuli vett. Kes andis võimatus kohas vee, see
oli Jumal. Rahvas rändas Jumala sõna kuulates, Iisraeli keskel oli jutlustaja,
Mooses. Terve see teekond oli sakrament, sest selle juures oli Jumal. Mitte
taevamanna, mitte vesi kaljust, ka mitte Mooses polnud sakrament, vaid Jumala
ligiolu oli sakrament. Rändava Jumala rahva elu on elu sakramendis.

Jumala rahva lugu jätkub. Lugu kirjeldab
sündmusi. Kui Jeesus tuli maailma, kutsus ta inimesi elama sakramendis.
Sakramendi nimi ei olnud kohe selge, hiljem sai selleks «kristlus». Selle
sakramendi sisuks on evangeelium. Evangeelium algab ristimisega, mil inimese
kohal kuulutatakse, ka see inimene on sakramendi all, sakramendi sees.
Evangeelium jätkub rändava Jumala rahva elus, inimene elab sakramendi sees, ja
näeb selle nähtavat kinnitust leivas ja veinis, mida jumalateenistusel
õnnistatakse.

Algkogudus uskus seda, sest see lähenenud
leivale ja veinile mõõteriistadega.

Mind vaevas ka küsimus, kas armulaualt
tulles hakkan kõrgusest langema. Minu arutlus oli lihtne. Pühapäeval,
armulaual, suure pühaduse juures, võtan otsekui kohustuse olla parem. Ma ei saa
ju öelda, et olen patu ja andeksandmise asjust teadmatuses. Kuid esmaspäeval
hakkan seda kaotama, mida nädalapäev edasi, seda lootusetumalt.

Kas tunned sinagi, et liigud üles
sakramendi kõrgustesse ja langed alla, igapäevasusse? See pole nõnda. Sakrament
ei ole piiratud talitusega kirikus ja söömisega. Sakrament on seegi, et Jumal
annab sulle patukahetsuse ja kutsub sind usklikku ellu. Seesama Jumal, kes
annab kirikulistele leiba ja veini, seesama käib sinuga sinu eluteed. Jumala
jaoks on see üks tegu. On ju söömine, magamine või lapsega jalutamine inimese
elus erinevad asjad, kuid inimene, kes seda teeb, on sama. Nii on sama inimese
elus perekonna, töö, puhkuse, Jumala sõna kuulamise ja palvetega.

Oluline oli vaid ajaloosündmus ja lugu.
Jeesus on surnud meie eest. Jeesus on meie seas ja korraldab meie uut elu. Tema
koguduses on ta meie keskel. Me ei kahtle, kui näeme leiba ja peame mõtlema:
see on ihu. Sest me kuuleme jumalateenistuse käigus Kristuse kui oma
teekaaslase sõna: «See on minu ihu.» Need sõnad on öeldud ühiskonnas, kus
sakramentide arvu ei loetud. Sakrament tähendab, et Jumal on meie keskel, me
võime usus näha tema tegusid. Ristimises ja Issanda söömaajas saab Jumala töö
nähtavaks koguduse sündmusena. Ristimises ja armulauas saab Jeesuse puudutus
eriti selgeks, kuna Jeesus ise on need seadnud.

Kristuse ihu tähendab, et inimene Jeesus ei
ole üksnes üks, piiratud isik, ta on mõistetav antiiksõnaga «suur inimene», see
agenda, nii suur, et mahutab maid ja inimesi enese sisse, jagab oma elu ja
olemust meiega. Mis Kristuse ihust on mõjutatud, seda nimetatakse kirikuks ehk
koguduseks, sest selles toimib Kristuse ihu. Leivas näeme jumalateenistusel
eneste keskel seda ihu. Seetõttu ei saa me olla sellest eemal. Olles usus,
oleme Kristuse ihu lähedal.

Kristuse vere osadus tähendab, et Kristus
võtab meid kaasa oma surmasse. Kristuse veri ei tähenda mitte ainult ainet.
Kristuse veri on keeleline pilt, mis väljendab tema surma, surma põhjust, surma
kohta tema eluloos. Me ei saa olla Kristuse verele lähemal või sellest
kaugemal, saame küsida, kas elame tema andeksandmises.

Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja

 

Jutlus on kirjutatud Suure Neljapäeva
evangeeliumitekstile.