Uuekssünni sakrament on Jumala tahe

Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu! Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina.»
Jh 1:29–30
Oli mees Juuda kõrbes, nimega Johannes. Ta oli hüüdja hääl, hüüdjaks oli Jumal. «Ta käis läbi kogu Jordani ümberkaudse maa ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks: «Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad! Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks, siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet!»» (Lk 3:3–6)
«Ja tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões» (Mk 1:5).
Ka Jeesus tuli Naatsaretist, et lasta ennast ristida. Kui Johannes Teda nägi, hakkas ta tõrkuma ega tahtnud Jeesuse soovi täita: ««Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!» Jeesus aga kostis talle: «Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!» Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!»» (Mt 3: 14–17)
See on lugu sellest, kuidas Jumal on võidnud oma Poja Püha Vaimu väega, et Ta tooks rahu ja lunastust kõigile rahvastele.
Ühel möödunud suve päeval pidin telefonitsi kaua ja pikalt seletama ühele vanaemale ristimise tähendust ja tausta. Inimesel oli soov lasta ristida oma täiskasvanud tütar ja tema väike laps. Minu selgitused leerikursuse läbimise vajadusest ja vaimulikust järelemõtlemisest ei langenud eriti viljakale pinnasele. Jäi mulje, et hoolas vanaema tundis vajadust korraldada midagi ilusat oma lapsele ja lapselapsele. Midagi ilusat, mida oleks hea ja tore eelseisval külmal talvel üheskoos pilte vaadates meenutada. Lugu jäi nii, et nad pidid leerikursusele tulemist isekeskis arutama ja siis mulle otsusest teada andma. Tagasi nad mulle siiski ei helistanud.
Mul on tunne, et paljude vaimulike talitustega (vahest ehk matused välja arvatud), sh ka ristimisega, on lugu nii, et need on suuresti sellisteks toredateks isikliku elu peatükkideks, kus vaimulik on meelelahutajaks ja konferansjeeks ühes isikus. Inimesed suhtuvad üllatavalt leigelt oma hinge saatusesse. Tegemist on kahjuks vaimuliku kirjaoskamatuse ja harimatusega.
Rääkides ristimisest peame meeles pidama, et tegemist ei ole mitte inimeste või kiriku poolt välja mõeldud tegevusega. Matteuse evangeelium lõpeb sõnadega: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!» (Mt 28:19–20a).
Markuse evangeeliumi lõpus seisab: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka» (Mk 16:16).
Nii on ristimises ühendatud otseselt Jumala enda tahteavaldus ja inimese saatus.
Vesi, millega ristitakse, on seotud Jumala tõotusega. Sellisena osutub ta ühtlasi uuekssünni pesemiseks, sakramendiks. Jumala tõotuse võtab ristitav vastu usu kaudu, kusjuures usku annab Jumal ise. Aga mitte usk ei tee ristimisest sakramenti, see on ainult kanaliks, mille kaudu sakramendist osa saadakse. Kuna tegemist on uuekssünni pesemisega, siis tähendab see, et inimeselt pestakse maha kõik vana, kõik see, mis eraldab teda Jumalast – patt. Inimesest saab uus inimene.
Kuid ka pärast ristimise sakramendi vastuvõtmist ei ole me veatud ja eksimatud. Vana vaenlane luurab ikka meie hinge uste taga ringi, püüdes meid erinevatel viisidel eksitada. Ja paraku edukalt. Aga erinevus võrreldes eelneva olukorraga on selles, et nüüd on meile alati avatud tee andeksandmise juurde. Me saame palves alanduda Jumala ette ja pattu tunnistada/kahetseda. See on võimalik, sest ristimises saab inimene kiriku ehk Kristuse ihu liikmeks.
Kristus on meie Õnnistegija, Advokaat ja Kohtunik. Kristliku ristimise vahetuks eelkäijaks on Ristija Johannese ristimistegevus. Õnnistegija alustas oma avalikku tegevust meie juures pärast seda, kui Johannes oli Ta ristinud. Kristlastena oleme ristimises liidetud Kristusega. Me saame osa nii Tema kannatustest kui ka võidust. Meie ELU algab ristimisest.
Alandugem siis palves Kristuse ette, et peaksime oma ristimist kalliks ja püsiksime Tema armus: Issand Kristus! Me täname Sind meile osaks saanud õnnistuse eest.Me palume Sind, hoia meid oma armus ja juhi, et käiksime oma eluteed Sinu ülistuseks ja Sinu riigi ülesehitamiseks. Aamen.

Lembit Tammsalu,
Hanila koguduse õpetaja

Jaanuaris jutlustavad lehes Lääne praostkonna vaimulikud.