Võidupüha Eesti Vabariigi sünnilinnas

Jeesus ütles oma mäejutluses: „Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ (Mt 5:6–9)

Lugupeetud Eesti Vabariigi president, piiskop, diplomaatilised külalised, Kaitseliidu juhid, vaimulikud, koguduse liikmed, linnakodanikud ja külalised.

Tänasel oikumeenilisel võidupüha jumalateenistusel oleme ühiselt kogunenud sellesse kirikusse tänama kõigeväelist Jumalat meeste ja naiste eest, kes tõid vabadussõjas meile võidu, mälestada neid, kes on ohverdanud oma elu Eesti iseseisvuse, õigluse ja turvalisuse nimel, ning paluda Jumala kaitset ja juhtimist tänastele juhtidele ja igale eestimaalasele, kes seisab keset tormist ja rahutut maailma koos sõprade ja liitlastega meie vabaduse ja rahu eest.

Nii nagu kinnitab tahvel Pärnu Iseseisvuse väljakul, on võidupüha tähistamine naasnud tänavu Eesti Vabariigi sünnilinna, kus esmakordselt loeti iseseisvusmanifest Pärnu Endla teatri rõdult 23. veebruari õhtul ja kus lauldi üheskoos „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Järgmise päeva, 24. veebruari hommikul loeti manifest ette siinsest kiriku kantslist toonase koguduse õpetaja, hilisema sõjaväe kaplani ja praosti Johannes Hasselblati poolt.

Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” 1869. aasta alguses Johann Voldemar Jannsen. Jannseni sõnadega laulu lauldi sama aasta suvel esimesel üldlaulupeol, mis toimus juunis 1869. aastal. Kui 1884. aastal Otepääl Eesti rahvuslippu õnnistati, jäi ainsa isamaalise lauluna kõlama seesama laul. Esimesel laulupeol osales esimest korda sinimustvalge lipu all Ambla kiriku meeskoor. 1896. aasta üldlaulupeost sai „Mu Isamaa“ mitteametlikuks Eesti hümniks, mida lauldi püsti seistes ja paljapäi.

Esimesele laulupeole lubati üksnes mehi ja koorid kogunesid ühiseks harjutuseks Tartu Maarja kirikusse suletud uste taha põhjusel, et ei oldud kindlad, kas nende laul kõlab ikka kokku. See kartus osutus aga asjatuks.

Nelipüha, mis ühendas omal ajal Jeesuse kartlikud jüngrid ja andis nende sõnumile erakordse väe, on võimaluseks ka meie ajale omasele kartusele, et meie rahva ja selle juhtide erinevad arvamused ei suuda kokku kõlada ühiseks hääleks. Oluliste eesmärkide ja ülesannete ees oleme ikka suutnud jätta kõrvale oma erimeelsused ja ühendada oma read, tajudes oma põlvkonnale antud vastutust oma rahva ja ajaloo ees, mida saame täita Jumala abiga.

Tänaseks on laulu- ja tantsupidu kujunenud rahva ühiseks suursündmuseks, kuhu pääsemine osalejana on toonud pisarad silma juba laulupeotule teekonna peatustes Eesti maakondades ja mille vaatajapiletid on juba ammu läbi müüdud.

Koos Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidudega UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kuuluva sündmuse juurde kuulusid esimestel pidudel loomuliku osana kirikukooride ja vaimuliku repertuaari olemasolu.

Tänaseks on aeg selleks küps, et laulupidu on naasmas oma lätete juurde, kuna ka kahe nädala pärast toimuva peo kavas on oluline osa vaimulikul heliloomingul ja paljude kooride seas astub laulukaare alla märkimisväärne arv kirikukoore.

Esimest korda üldlaulupidude ajaloos seisab kunstilise juhi rollis naisdirigent Heli Jürgenson, kes seni on olnud ka mitmete vaimulike laulupidude peadirigent.

Usutluses ERRile on ta öelnud: „Võib-olla mõnel mehel on raske mõelda, kas astuda Eesti eest välja või minna kriisiolukorras välismaale, aga koorijuhina arvan, et laulupoistel on kõik omal kohal. Käsi südamele pannes arvan, et ma olen oma lauljates väga palju kasvatanud tahet Eesti eest seista.“

Keerulised ajad ja olud ei hajuta, vaid aitavad ka väikesel rahval ühte hoida, ennast ületada ja võita. Mäejutluses ütleb Jeesus: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ Rahutegijad on leidnud rahu Jumalaga ja loovad seeläbi rahu ka enda ümber.

Sellist rahu ei saa olla ilma leppimise ja lepituseta. Jumal tegi Kristuse surma kaudu rahu, mis puudutas ka tema vaenlasi. Oma olemuselt oleme kõik Jumalast võõrdunud, aga Kristuses Jeesuses oleme saanud, vaatamata meie taustale, teineteisele lähedaseks.

Eesti raamatu 500. aastapäeva kontekstis on paslik meenutada koolijuhti ja haridusprogrammi TI-Hüpe tegevjuhiks valitud Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlast Ivo Visakut, kes rõhutas hiljuti Saaremaa Gümnaasiumi lipu õnnistamisel, et  Eesti hariduselu ja kultuuri aluseks on pühakirja tundmine ja lugemine, mis peaks kuuluma iga haritud Eesti inimese kogemuse ja teadmistepagasi juurde.

Rahutegijad elavad ja tegutsevad vastuolude keskel, otsides vähimatki võimalust leppimiseks, tõest tingimata. Omaaegsest Soome II maailmasõja järgsest presidendist Juho Kusti Paasikivist on teada, et üheks tema tegevuse alustest olid tema Piiblis alla joonitud salmid: Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine. Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu. (Õp 15: 17–18)

Eesti kirikud palvetavad igal jumalateenistusel oma maa, valitsuse, presidendi ja kaitsejõudude eest, et Jumal kingiks neile tarkust, pikka meelt ja õnnistaks nende tööd.

Jeesus õpetas nii sõnade kui tegudega, et elus on kannatusi, aga nende ees ei pea alistuma neid taluda või unustada püüdes, vaid neid peab kasutama parema ja uue saavutamiseks. Ka selles kirikus Pärnu ajalugu meenutav must rist on märk sellest, kuidas raskusedki on tulnud meile kasuks. Rist ei ole surma ja kaduvuse, vaid elu ja lunastuse sümbol. Ka surma ees saame olla nagu lind oksal ja kui torm püüab teda sealt tõugata, saab ta öelda: „Proovi vaid, minul on tiivad.”

Jumal võitleb ja võidab oma rahva eest, kui rahvas, teades oma sõltuvust Jumalast, temalt võitu palub. Seepärast kuulub Talle ka kiitus ja tänu võidu eest apostel Pauluse sõnadega „Kuid selles kõiges me saame täie võidu tema läbi, kes meid on armastanud!“ (Rm 8:37).

Anti Toplaan

piiskop

---

Jutlus on peetud 23. juunil Pärnu Eliisabeti kirikus võidupüha oikumeenilisel jumalateenistusel