Baptistide kool saab saja-aastaseks. No ja siis?

Märtsi alul tähistab Kõrgem Usuteaduslik Seminar sajandat sünnipäeva. Miks on sellest kirjutamine oluline, eriti luterlikus ajalehes? Toon mõned põhjendused. 

Esiteks, usk ja haridus ei käinud käsikäes mitte ainult luteri kirikus, vaid hariduspüüe mõjutas ka 1884. aastast alguse saanud baptistikogudusi. Varased baptistide juhid, näiteks Jüri Mill, August Johannson ja Andres Tetermann, õppisid ära saksa keele, et lugeda neid huvitavat kirjandust. Nad kogusid endale arvestatava raamatukogu. Abiks oli kreeka keele uurimine, et Piibli teksti paremini mõista.Iseõppimise teel omandatud teadmised aitasid oma seisukohti selgitada ja kaitsta, mille käigus vormusid selgemalt baptistide identiteedijooned.  

Teoloogilised arutelud toimusid koguduste konverentsidel, piiblikursustel ning ajakirjas Teekäija. Peale koguduste juhtide anti õpet ka lastetöötegijatele ja koguduste muusikutele, tegelikult kõigile huvilistele.  

1920 Londonis kogunenud Briti, Põhja-Ameerika ja teiste riikide baptistide delegaadid otsustasid I maailmasõja järgset Euroopat toetada muu hulgas teoloogiliste seminaride rajamisega. Selle tulemusena rajati 5.3.1922 seminar Eestis, aga ka Hispaanias, Rumeenias, Lätis ja mitmel pool mujal. Algusest peale peeti oluliseks õppejõudude akadeemilist ettevalmistust. Meeste kõrval võeti õppima ka mõned naised, kelle õppekava vaid veidi erines. Näiteks oli neil kreeka keele ajal käsitöötund, homileetika asemel muusika ja sügavama eksegeesi ajal majapidamisõpe.  

1940 suleti kool nõukogude võimu survel. Aga teoloogiline refleksioon ja õppimine ei lõppenud. 1956–60 õnnestus korraldada kaugõppekursused. Oldi loomingulised uusi õppevorme leidma. 1989 taasavati baptistiseminar, seekord juba kõrgharidust andvana. Taasavatud seminari on lõpetanud enam kui 120 inimest, koolil on riiklik täistunnustus ning 100 aasta juubeli künnisel kavandame magistriõppe avamist.   

Teiseks juubelist rääkimise põhjuseks on, et oleme luteri kirikuga seotud. Koos oleme täiendkoolitusi teinud oma kirikukoolide õppejõududele; rõõmustanud uute trükiste üle, mida vastastikku kasutada; oleme üksteise koolides õpetanud ning koos teoloogiliste teemade üle arutlenud. Teoloogia- ja haridusalast koostööd võiks olla rohkemgi. Meil on üksteiselt palju õppida. 

Viimaks on meil Jumala rahvana ühine tulevikuvastutus. Usun, et tulevik kuulub haritud kristlusele. Sisukas diskussioon kristlusest saab ühiskonnas toimida kristlaste koostöös. Peame oma kooli tugevusteks koguduste rajamise ja arendamise praktikat ning refleksiooni, ökoteoloogiat, vabakirikliku identiteedi ja ajaloo tundmist ning eetikat. Loodame, et meie meeskonnaga liitub sel aastal patristika spetsialist. 

On rõõm, et üheskoos Eesti teoloogiliste õppeasutustega võime küsida ning avastada, mida tähendab olla kirik kaasaegses ühiskonnas ning kuidas tõlkida head sõnumit Jeesusest tänapäeva eestlase maailmapilti. Ja viimaks pole meetod ka vähetähtis – üksteist kuulama õppides omandame tõelise kristliku meelsuse. 

 

 

 

 

Einike Pilli, 

Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor