Palverändurina pühal maal, 3. osa

Laupäeva ehk juutide puhkepäeva hommiksööki sõi meie rühm Masada külalistemajas eelmisel õhtul valmis pandud toidupakkidest, kuna hingamispäeval ei olnud tööl hotelli personali. Võib-olla oli see tingitud vähesest külaliste arvust, aga meile jäi mulje, et sabati ajal reeglina keegi ei tööta. Kinni on nii kauplused kui ka bensiinijaamad.
Eestlaste kaheteistkümneliikmeline grupp otsustas siiski päeva kasutada ja ringi vaadata, nii jalutasime Ein Gedi rahvuspargis. Nimetatud kohas Qumrani ja Masada vahelisel alal asub nn Taaveti rada, kus kuulus Iisraeli kuningas varjas end maa esimese kuninga Sauli viha eest.
Varustanud end aegsasti piisava veevaruga, tõusime mööda mägist rada kunagise suure jõe orgu mööda mäestiku suunas. Suurest jõest oli jäänud alles väike oja, millest siiski piisas lopsaka taimestiku ja mitme eksootilise looma elukeskkonna vajadusteks. Oja moodustas eri tasanditelt alla voolavaid kaskaade, millest mõnegi ääres leidus peamiselt kohalikke puhkajaid.
Füüsiliselt ettevõtlikum osa rühmast otsustas läbida pikema mägitee. Möödusime mõtlikult sildist, mis ei soovitanud seda tõusu ette võtta alates keskpäevast, kui temperatuur võib selles piirkonnas tõusta üle 40 kraadi. Kui me lõpuks jõudsime suure ringiga Ein Gedi kibutsi (ühismajandi) datlipalmide varju, olime piisavalt väsinud, kuid rõõmsad.
Oli huvitav, et isegi nii eksootilises kohas leidus inimesi, kes teadsid midagi Eestist. Nimelt kohtasime raja ääres einestavat juudi perekonda, kelle pereema tunnistas, et tema õde oli just naasnud turismireisilt imeilusast Tallinnast!
Hingamispäeval Be’er Shevas
Kui temperatuur oli saavutanud päeva maksimumi, võttis meie rühm kliimaseadmetega varustatud autodel ette teekonna Negevi kõrbe põhjaosas asuvasse Be’er Sheva linna. Tartu-suurune linn võttis meid vastu vaikuses: tänavatel mängisid vaid lapsed ja siin-seal jalutas mõni perekond.
Eestis isegi puhkepäeval kestva asisusega harjunud inimestena tundus selline vaikus üllatavana. Kui me mõne lapse käest proovisime õiget teed küsida, küsisid nemad vastu, kas me ei tea, et sabatirahu ei tohi autosõiduga rikkuda?
Meie otsingute eesmärgiks oli külastada Eestist emigreerunud Liia Franki peret. Vaatamata sellele, et teade meie saabumisest polnud perekonnani jõudnud, olime kolme selget eesti keelt kõneleva juudi väikesesse korterisse teretulnud. Liia Frank oli oma perega Eestist Iisraeli emigreerunud 25 aasta eest. See tundeküllane kohtumine oli kõikidele väga palju andev.
Vesi kannab
Kui me lõpuks alustasime läbi kõrbe tagasiteed Surnumere suunas, oli meie sooviks veel päevavalges proovida, kas kuuldused Surnumere soolase vee omadustest vastavad tõele. Enne veel, kui me seda tunda saime, kogesime teist lõunamaa koha kehtivat tõsiasja, ja nimelt, et päevavalguse ja ööpimeduse vahel on vaid mõni hetk.
See hetk saabus enne, kui me jõudsime laskuda Negevi mäestikust Surnumere-äärsesse kümnest hotellist koosneva puhkekompleksi turvaväravateni. Kuna rannaalal olid süüdatud tuled, otsustati demokraatlikult ehk enamuse tahtel end kuuvalguses soolasesse vette kasta.
Selles hinnanguliselt 30kraadises elemendis viibimine oli ligilähedaselt sarnane sellele, mida astronaudid tunnevad, kui kogevad esimest korda kaaluta olekut. Üsna varsti sai selgeks, et kogemata silma sattunud soolavett on kõige õigem puhastada puhta veega.
Seda juhtub kõige sagedamini juhul, kui inimene püüab jalgu põhja toetada, aga see ei õnnestu. Kummalisel kombel tekib just tavalises ujumisasendis ebameeldiv ümbermineku tunne. Kõige kindlam viis on viibida vees selili, kusjuures selles olekus on võimalik lugeda näiteks raamatut.
Meie läheduses suplevad ja vene keelt kõnelevad puhkajad küsisid, meie kõnet pikalt kuulanud, kas me oleme hispaanlased. Rannahotelli õhtuselt tühjal parkimisplatsil hakkas silma noorteseltskond, kes oma olemist mugavamaks tehes võimaldasid avatud autouste kaudu oma muusikalisest maitsest osa saada kõigil ümbruskonna inimestel. Kuna kuulda oli ka venekeelset juttu, võisime vaid oletada, et mõned kombed võivad püsida noorte hulgas rahvusest või elukohast sõltumata.
Olime oma palverännakuliste rühmaga peatunud juba mitmendat päeva Masada nime kandvas hotellis ja piirkonna külastatuim vaatamisväärsus kõrgus oma majesteetlikkuses otse meie peatuspaiga kohal.
Varahommik Masada platool
Platoole pääsemiseks on kaks võimalust: kas köisraudteega või jalgsi. Platoo Surnumere-poolne idakülg kujutab endast 400 meetri kõrgust püstloodis kaljuseina, mille keskelt kulgeb tänapäeval maorajaks hüütav kitsas tee. Meie sooviks oli tervitada päikesetõusu platool, ainsaks võimaluseks ideed teostada oli alustada mäkketõusu hommikul poole viie paiku.
Kui olime jõudnud tõusta kolmandiku teest, pani tõusev päike meid seisatuma ja imetlema Jordaania-poolsete mägede tagant kerkivat tulekera. Platoole tõusuks peaks varuma ligi tunni. Köisraudtee alustab samuti suhteliselt vara, kuid selle teenuse kasutamine maksab kahe korraliku lõunasöögi hinna.
Masada kaljuplatoo kui erakordse loodusliku kindluse võimalusi kasutas enda huvides laialdasemalt Heroodes Suur. Kuningas pidas selles paigas oma mitmesuguseid strateegilisi varusid juhuks, kui peaks tekkima vajadus varjuda. Selleks, et seal võiksid olla samasugused mugavused kui Jeruusalemmas, lasi ta aastatel 36–30 eKr püstitada just sinna oma hulljulgemad ehitised.
Rohkem kui 75 aastat pärast kuninga surma sai sellest paigast juudi ajaloo üks vapustavamaid tegevuspaiku. Selootide hulka kuuluvad pistodamehed pidasid sellel platool 960 inimesega vastu kolm aastat, samal ajal kui ülejäänud riik oli roomlaste poolt alistatud ja Jeruusalemma tempel hävitatud. Erakordse vapruse mälestuseks annavad Iisraeli armee sõdurid oma sõdurivande just selles kohas.
Kui me hommiku edenedes valmistusime kaljult laskuma, äratasid meie tähelepanu kolm juudi noormeest, kes olid mäele palvetama tõusnud koos esimeste päikesekiirtega.
Masada on Iisraeli piirialaks ka praegu. Mäelt laskudes võib tähele panna, kuidas külaliste majutamiseks mõeldud hotellid kujutavad oma ida suunas laskuvate suletud müüritaoliste seintega tegelikult hästi planeeritud kaitserajatisi. Enne lahkumist hotelliaknast Surnumere suunas heidetud pilk kinnitab vaid tõsiasja, et kogu nähtav ala on inimkäte abil kujundatud kaitserajatis selleks, et igal ajal ja iga hinnaga kaitsta maad, mille Jumal on oma rahvale tõotanud.
(Järgneb)

Anti Toplaan