Palverändurina pühal maal, 6. osa

Õlimägi
Vaatamata tihedale programmile konverentsikeskuses otsustas meie rühm olemasoleva aja piires tutvuda pealinna alale jäävate olulisemate pühapaikadega.
Kristlastest palverändurite meelehärmiks asub mõni kristlik pühapaik vanalinna alal moslemite linnaosas. Üheks esimeseks külastuspaigaks oli vanalinna idamüüri lähedal asuv kreekakatoliku kiriku naisklooster, mille torni kohta rääkisid nunnad, et see olevat pärast maavärinas ümberkukkumist end ime läbi ise taastanud.
Nunnad olid sõbralikud ja jutukad, kuid palusid end kaameraga mitte jäädvustada. Õigeusu kiriku eraldiseisvas kabelis näitasid nunnad kohta, kuhu olevat maetud Ristija Johannese pea. Õlimäel, õigeusu kiriku vahetus läheduses, asub Getsemani aed, kus Jeesus palvetas enne reetmist ja kannatamist. Selles paigas asuvat koobast austatakse Tema surmaheitluse kohana. Getsemanist avaneb üle Kidroni oru vaade templimäe ja vanalinna idamüüri suunas, milles oleva Kuldvärava kaudu peaks Messias oma (taas)tulekul linna sisenema.
Moslemid on küll värava kinni müürinud ja rajanud selle ette surnuaia, kuid juudid usuvad, et küllap Messias leiab õige tee. Getsemani aias on näha õlipuid, mille kohta arvatakse, et nende vanus ulatub tagasi Jeesuse aega.
Getsemani frantsiskaani kiriku aed jaguneb õieti kaheks osaks: ühel pool asub kõrvalistele pilkudele varjatud aed vaatega templimäele. Sinna on rajatud välikirik ja palverändurid peavad seal jumalateenistusi või palvehetki.
Lugenud oma õnnistamissõnad, kuulsime templimäe suunast läbi võimenduste lastavat islamiusuliste palvehüüdu. Vähemalt sellel hetkel mõistsime kõik, kui teravalt joonistuvad sellel kitsal maaribal välja erinevate religioonide ja rahvusrühmade huvid.
Muljeid rohkem kui sõnu
Järgmisena külastasime Jeesuse hauda. Arvatavaid Jeesuse surma ja matmise kohti on linnas õieti kaks. Esimene asub moslemite linnajaos väljaspool vanalinna müüre, teine kristlaste kvartalis. Vanemad kristlikud kirikud peavad õigeks kohaks viimast ja evangeelne kristlus esimest.
Meie rühm külastas moslemite linnaosas Inglise «Haua Aia Ühingu» valduses olevat pühapaika, kus on vaadeldav Pealae asemeks peetav kalju ning sadakond meetrit eemal olev arvatav Jeesuse haud. Kalju meenutab tõesti ühelt poolt pealuud, ka on mäel surnuaed, mida Jeesuse ajal võidi kasutada hukkamispaigana.
Ristilöömise mäest vasakul olevat rohelusse uppuvat aeda on kasutatud üle mitme tuhande aasta. Kõigile neile, kes Jeesuse arvatavasse hauda astuvad, tuletab uksele kinnitatud silt meelde kristlikku kuulutust: «Ta ei ole siin, ta on üles tõusnud!»
Kahjuks ei jõua ma peatuda kogemusel, kui külastasime Jeruusalemma Suurt Sünagoogi, kristliku suursaatkonna hoonet või seda ruumi, kus Jeesus pidas koos jüngritega viimase söömaaja ning jüngrid kogesid pärast õpetaja taevaminekut nelipüha sündmust.
Viimane asub vanalinna lõunaküljel väljaspool müüri Armeenia kvartali vahetus läheduses Siioni mäel. Seal on ka näha juutide valvatavat kuningas Taaveti hauda.
Jeruusalemma Viru tänavat meenutaval jalakäijate teel Ben Yehuda saame osa vahetust juutide pühaderõõmust. Pikemalt jäime seisma ristteel, kus õigeusklikud juudi mehed alustasid taustamuusika saatel laulu ja ringtantsu.
Taolist spontaanset ja religioossest vaimustusest kantud meeste tantsu Jumalale kohtab nii ehedal kujul vist ainult Jeruusalemma juutide linnaosas. Vaatamata avatud kaupluste ja kohvikute vahel liikuvatele eri rahvustest inimestele ei juhtunud silm nägema ühtegi purjus isikut.
Kulminatsioon
Veel tuleb mainida kolme kogemust, ilma milleta ei oleks see pikk teekond olnud väärt ettevõtmist. Vähemalt iga pühadeks Jeruusalemma tulnud juut külastab võimalusel Nutumüüri, Heroodes Suure
ehitatud teise templi terviklikult säilinud müüriosa.
See alles 1947. aastal avastatud müür on kujunenud judaismi üheks olulisemaks pühapaigaks. Lehtmajadepühaks oli selle ette väljakule kogunenud tuhandeid juute, kellest ilmselt iga kümnes kandis relva, et palvetajaid turvata.
Turvajate rohkuse tõttu väljakule pääseda on omaette saavutus, tulnud olid aga terved pered ja tundus, et koht oli ka paljudele kohtumispaigaks.
Oli vanemaid, kes õpetasid noorematele palveid, ja vanemaid, kes lapsi õnnistades palvetasid nutumüüri suunas. Oli lapsi, kes palveraamatut lugevate vanemate vahel mängisid otse väljaku
kiviplaatidel.
3. oktoobril tähistatakse rahvusvahelist palvepäeva. Jeruusalemmas parlamendi roosiaeda kogunes sel päeval ühiskonna prominentseid esindajaid ja riigi president korraldas püha puhul rahvale vastuvõtu. Kahel meie rühma liikmel – Ülo Niinemäel ja Peeter Võsul – õnnestus Iisraeli presidendile Moshe Katsavile isiklikult edasi anda meie rahva tervitused.
Lehtmajadepühale saabunud kristlastest palverändurid kogunesid 25. korda Jeruusalemma marsile. Koos viie tuhande erineva maa esindajatega kõndis läbi Jeruusalemma vanalinna ka meie 12- liikmeline rühm. Rongkäik sarnanes meie laulupeoga nii osalejate arvu kui ka kaasaelajate poolest. Teede ääres tervitati pidevalt rahvusdelegatsioone ja mõnigi juut ei pidanud paljuks tulla ja isiklikult tänada igat marsis osalejat Iisraeli ja tema rahva toetuse eest.
Kui meie rühm end päikeseküllasest lõunamaa päevast Prahasse suunduvale lennukile seadis, olime juba enne Tšehhi pealinnas maandumist kindlad, et eeloleva aasta kevadel (9.–17.03.2005) oleme taas teel Pühale Maale. (Lähemat infot eesseisva reisi kohta saab telefonil 514 8199 või e-postiga aadressil: anti.toplaan@eelk.ee.)
(Lõpp.)

Anti Toplaan