Piiskopkondadest ja piiskoppidest Eesti omariikluse esimestel kümnenditel

Piiskopkondade ja piiskoppide teema on vabas rahvakirikus kirgi kütnud juba alates Eesti omariikluse alguskümnenditest ja arutelud, kui palju peab piiskoppe olema ja millised peavad olema nende ülesanded, ei ole vaibunud ka viimaste aastakümnete jooksul.

Siinse lühikese artikli eesmärgiks pole võtta seisukohta selle üle, kui palju peaks praegu kirikus piiskoppe olema, ega analüüsida praegusajal peetavaid diskussioone, vaid anda lühiülevaade sellest, kuhu jõuti piiskopkondade ja piiskopiameti arutelude ja otsustega 1943. aastaks.

Näib, et sellist ülevaadet on vaja, sest peapiiskop Urmas Viilma möödunud nädalal ilmunud kirjutisest („Urmas Viilma: käes on aeg valida järgmised piiskopid“) ilmneb, nagu oleks 1930. aastate lõpuks piiskopkondade moodustamises ja peapiiskopi ameti kasutuselevõtus kirikus kokku lepitud ja kui 1940. aastal poleks alanud Nõukogude okupatsioon, oleks ka kõik muu peale peapiiskopi ametinimetuse kasutuselevõtu 1949. aastal juba ammu teostunud. Okupatsioon vaid külmutas 1930. aastatel alanud protsessid.

See arusaam kiriku ajaloost ei vasta päris tõele ja sunnib kirikuloolast sulge haarama, sest tegelikult on kiriku struktuurireform kahel korral – 1930. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses – põhjustanud kirikus hoopis kenakese tormi.

Kiriku struktuurireformi kava tõstatas kiriku juhtkond eesotsas toonase piiskopi Hugo Bernhard Rahamäega 1936. aastal. Nii nagu teised kirikujuhid hiljem, põhjendas temagi piiskopkondade loomise vajadust otstarbekohasusega. Rahvaloenduse järgi pidas end toona luterlaseks umbes 78% Eesti elanikkonnast, 1930. aastatel suurenes kiriku kaasamine avalikku ellu ja Rahamäel oli aina rohkem tegemist. Sestap tundus hea mõte piiskopi töökoormat kergendada.

Selleks nähti juba 1935. aasta kiriku uute põhimääruste alusel ette piiskoplike vikaaride ametisse kutsumine. Põhimääruste järgi pidi piiskoplikke vikaare ehk piiskopi asetäitjaid ametis olema vähemalt kaks ja nad nimetati konsistooriumi vaimulikest assessorite hulgast. Need polnud mitte abipiiskopid ega sellistena eraldi piiskoppidena ametisse seatud, vaid assessorite hulgast nimetatud kirikujuhi asetäitjad.
Piiskoplikud vikaarid olid ametis kui teatud piirkonna – vikaarkonna – juhid. Ühtekokku nimetas Rahamägi ametisse neli piiskoplikku vikaari, ehkki esialgu oli juttu olnud vaid kahest, Põhja ja Lõuna vikaarkonnast. Igale vikaarkonnale oli ette nähtud koguni eraldi värv: Piiskoplik vikaarkond – punane, Lõuna – sinine, Lääne – roheline ja Põhja vikaarkond – lilla. 1935. aastal tegi õpetaja Jaan Järve ettepaneku muuta välispoliitilistel põhjustel ja välissuhtlust arvestades piiskoplike vikaaride nimetus piiskoppideks ja piiskopi nimetus peapiiskopiks, kuid see ei leidnud rakendamist.

Küll aga jõudis kiriku reformikava 1936. aasta kirikukogule ja pälvis ka kirikukogu enamuse toetuse. Ent see ei tähendanud siiski seda, et kirik oleks milleski lõplikult kokku leppinud või asunud piiskopkondade asutamist ellu viima ja võtnud kasutusele peapiiskopi ametinimetuse. Ehkki 1936. aastal leidis ettepanek toetuse, siis juba järgmise aasta kirikukogu, mis pidi konkreetse eelnõu vastu võtma, reformikava ei toetanud. Kirikukogu oli struktuurireformi küsimuses eri meelt.

Esialgu moodustati komisjon, kes pidi reformiga edasi töötama, aga et seal töötati välja hoopis alternatiivne kava, võttis piiskop Rahamägi esialgse reformikava 1938. aasta kirikukogu päevakorrast tagasi. Rahamägi jäi 1939. aastal ametist ilma (selle üheks põhjuseks oli ka kiriku struktuurireform) ja 1939. aasta detsembris ametisse saanud piiskop Kõpp ei pidanud vajalikuks sellega niisugusel kujul enam jätkata. 1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsioonil ei olnud piiskopkondade kava teostumise luhtumisega niisiis suurt midagi pistmist.

Selle tõestuseks tegeles Kõpp struktuurireformiga küll edasi, aga mitte sellist rada pidi, nagu seda oli kavandanud Rahamägi. Kõpu eestvedamisel teostus 1943. aasta kirikukogul kava seada seniste piiskoplike vikaaride asemel ametisse vaid üks kiriku vikaarpiiskop, kes pidi olema piiskopi abiline. Esimeseks vikaarpiiskopiks valiti üks senistest piiskoplikest vikaaridest – Johannes Oskar Lauri. Nii nagu kirikuvalitsuse õpikus 1939. aastal, nimetas Kõpp 1943. aastal vikaarpiiskopi ametisse nimetamise põhjusena otstarbekohasust – rohkem kui ühte abilist polnud Kõpu hinnangul piiskopile tarvis.

Nii Kõpp kui ka Lauri põgenesid 1944. aastal Eestist ja järjepidevuse hoidmise tähtsust silmas pidades sai Laurist Kõpu ametist taandumise järel pagulaskiriku juht.

Peapiiskopi tiitlit kandis Eesti kirikupea alates 1949. aastast, mil sellesse ametisse sai Jaan Kiivit. Kiivit sai peapiiskopiks ja mitte piiskopiks, sest riigiorganite jaoks oli oluline näidata, et Kiivit ei allu mõnele muule peapiiskopile või 1944. aastal Rootsi põgenenud Johan Kõpule.

See omakorda tingis reformi pagulaskirikus, sest Kõpp ei saanud samuti jätta muljet, nagu ta oleks allunud Nõukogude Eestis ametisse pandud kirikupeale. 1957. aastal viidi seetõttu pagulaskirikuski läbi reform, millega kiriku senisest piiskopist sai peapiiskop ja vikaarpiiskopist omakorda piiskop. Kodu-Eesti kirikus loodi piiskopiamet alles Eesti iseseisvuse taastamise järel, kui Einar Soone sai 1992. aastal piiskopiks. Niisiis teostus Kodu-Eestis 1943. aasta kava ligi 50 aastat hiljem.

Kokkuvõttes on arutelu piiskopiameti, piiskoppide arvu ja piiskopkondade loomise teemal olnud viimase saja aasta jooksul võrdlemisi käänuline ja piiskopiameti juurutamise lineaarsest ajaloost ei ole võimalik kiriku lähiajaloo kontekstis rääkida. Küll aga võib öelda, et kirik on aastakümnete jooksul piiskopiametiga aina rohkem harjunud ja seetõttu on sel teemal peetud lahingud jäänud aja jooksul aina tagasihoidlikumaks.

Priit Rohtmets
UI kirikuloo professor