Kirik ja vaimulik Ukraina kriisis

Kui Ukraina president Viktor Janukovõtš andis eelmise aasta novembris selgelt märku, et tema juhitav riik ei soovi lõimuda Euroopa Liitu, tulid protestijad tänavatele ning vastasseis võimulolijate ja läänemeelse opositsiooni vahel kasvas, kuni 18.–20. veebruaril aset leidnud verevalamistes hukkus rohkem kui 70 inimest. Seejärel president Janukovõtš põgenes riigist, Vene Föderatsiooni sõjavägi võttis Krimmi enda kontrolli alla ning Krimmis toimunud referendumil kiideti liitumine Vene Föderatsiooniga heaks. Lääneriigid on karmistamas Venemaa-vastaseid sanktsioone ning Vene Föderatsioon on inkorporeerimas Krimmi territooriumi oma koosseisu.
Heal, ehkki üsna ebatõenäolisel juhul võib Krimm siiski jääda Ukraina osaks. Halvimast (ehk sõjast või veristest konfliktidest kas Krimmis või teistes Ukraina piirkondades) parem oleks ka see, kui konflikt piirduks «vaid» Krimmi liitmisega Vene Föderatsiooni koosseisu.
Mis osa on sellises sündmuste arengus kirikutel ja vaimulikel? Peamiselt katoliikluse ja poliitika uurijana tuntud George Weigel on võrrelnud praegust kriisi Ukrainas sajand tagasi alanud I maailmasõjaga.
Ehkki Weigel nägi paralleele pigem suurriikide käitumises, sarnaneb olukord Ukrainas I maailmasõjaga sellegi poolest, et kuigi üheski konkreetses konfliktipaigas (või lahingupaigas I maailmasõjas) ei saada läbi ilma vaimulike, usuliste sümbolite, pühapaikade või hoonete ning ka rituaalideta, ei ole sõda või kriis ise oma põhjustelt ja eesmärkidelt usuline, kuid konflikti (või lahingu) kontekstis on usul ja kirikul täita oluline ja asendamatu roll.
Meedia jälgib iga päev väga pingsalt poliitikat suurriikide vahel ja hukkunute arvu sündmuskohtadel, mistõttu usu osalust ja tähtsust ei pruugita tähelegi panna. Mitmete vaatlejate hinnangul aga mängib religioon Ukraina kriisis oluliselt tähtsamat osa kui läänes seda tähele pannakse.
Pea igas sündmuses ja nende mõtestamises osalevad vaimulikud, kõik konflikti osapooled kasutavad palveid, pühapaiku ja usulisi rituaale. Ei ole ühtki usu­juhti, kellelt ei oodataks hinnangut olukorrale ja sõnumit kohalikule rahvale või laiemale üldsusele. Nii toimiv religioon aitab inimestel toime tulla kriisi ja kaosega ning viimselt ka olukordadega, kus neil tuleb surmaga silmitsi seista.
Religioonipsühholoog ilmselt ütleks, et usk aitab neil vabaneda negatiivsest energiast, religioonipolitoloogina nendin, et usk tugevdab eelkõige inimeste etnilist ja rahvuslikku identiteeti.
Hoolimata religiooni asendamatust toimimisest – s.t mainitud funktsioonides ei aita ideoloogia inimestel kriisiga toime tulla nii, nagu seda aitab religioon – on Ukrainas toimuv ususõjast kaugel ka seepärast, et vallandunud (geo)poliitiline konflikt lõhestab seesmiselt vähem või rohkem kõiki kirikuid (nii Moskva patriarhaadi alluvuses olevaid kui kahte kanooniliselt tunnustamata õigeusu kirikusse kuuluvaid õigeusklikke, kreeka-katoliiklikke kristlasi, protestante ja ka teisi).
Kõige enam paistab uskkonna seesmine lõhestatus välja Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikus, mis on Ukraina usulistest ühendustest liikmete arvult kõige suurem, ent selle vaimulikud ei jaga kuigi üksmeelselt patriarh Kirilli põhimõttekindlat toetust Vene Föderatsiooni seisukohtadele ja tegevusele Krimmis.
Ka ei ole ühelgi kirikul, vaimulikul või kirikujuhil sellist mõju sündmuste arengule Ukrainas, nagu oli paavst Johannes Paulus II esimesel visiidil Poola 1979. aastal. Ajaloolase Timothy Garton Ashi väitel vallandas see Nõukogude Liidu ja Kesk-Ida-Euroopa kommunistlike režiimide lagunemise.
Selles mõttes ei ole konflikt Ukrainas usulist päritolu, religioon ei oma olulist mõju ka sellele, mis suunas konflikt ise kulgeb (ka patriarh Kirill on mõjutatud pigem Vladimir Putinist kui vastupidi).
Kirikute roll ei ole kriisis seega suunda andev, vaid toetav ja kinnitav. Kriisikolletes võivad kirikud osapooli ühendada ja lahutada ning ühe kiriku liikmed võivad olla sama või eri meelt, ent valdavale osale neist, kes konfliktis ühel või teisel moel osalevad, on usk oluline ja asendamatu.
Etniline, keeleline, poliitiline ja usuline lõhestatus on Ukrainale olnud ajalooliselt omane, mistõttu ei saa ka praegu päris ühemõtteliselt teada, milline kirik (või vaimulik) selles protsessis millisel põhjusel, kelle või mille poolel on. Kõik vaimulikud, kes palveid juhivad, paluvad Jumalat. Üks palub rahu ja teine palub jõudu, et võitluses vastu pidada …

 

 

 

 

Alar Kilp,
politoloog