Kas reeglid aitavad arutleda?

Kust täpselt läheb piir, millest alates mingi seisukoha avaldamine pole enam seadusega kaitstud õigus sõna- ja arvamusvabadusele, vaid muutub keelatuks ja karistatavaks, seda on lihtsam teada mitte üldpõhimõtte («kõne on lubatud, vihakõne mitte»; «salliv seisukoht on lubatud, sallimatu mitte»), vaid üksikjuhtumi ehk selle järgi, kui me teame, mida tuleb sallida, mis liigitub vihakõneks ja mida ei tohi eitada.
Näiteks holokausti eitamine on mitmes Euroopa riigis (Austria, Saksamaa, Ungari, Rumeenia) keelatud, ent samas kaitses Euroopa Kohtu 16. oktoobril tehtud otsus õigust eitada avalikult 1915. aastal toimunud genotsiidi armeenlaste vastu. Põhjusi, miks ühes riigis võib ajaloolist inimsusevastast kuritegu eitada, teises mitte, ei tule otsida mitte mõistuspärastest põhimõtetest ja kategooriatest, mille kohaselt sündmused ja seisukohad lihtsalt liigituvad üheks või teiseks, vaid pigem asjasse puutuvate osapoolte vahelisest võitlusest sedalaadi kategooriaid tekitada, loodud kategooriate piire kitsendada või laiendada ning nii juhtumeid kui seisukohti neisse sel moel paigutada.
Kui mitte põhikoolis, siis gümnaasiumis ja kõrgkoolis kindlasti arutatakse mingis kontekstis ikka päevakajalistel teemadel nagu pagulaskriis, vihakõne, sõnavabadus (ja islamiäärmus või rassilised erinevused), burkakeeld, mitmekultuurilisus, sooline võrdõiguslikkus (sh soo­kvoodid, palgalõhe), Venemaa tegevus Krimmis, Ida-Ukrainas või Süürias.
Need on «tundlikud teemad» sellepärast, et arutelu osapooltel võib olla nende suhtes erinevaid kogemusi ja vaateid või pole nende kohta võimalik üks lõplik ja kõikehõlmav tõde. Kui ainuõigena mõistetav tõde oleks võimalik, siis poleks arutleda vajagi, siis tuleks õiget teadmist neist teemadest õpetada samamoodi nagu Pythagorase teoreemi.
«Tundlike teemade» puhul aga ainutõde ei ole ning sellisel juhul saame just arvamuste vahetuse teel jõuda parema arusaamiseni, ehkki mitte lõpliku tõeni. Kas arutelu piiravad reeglid aitavad või takistavad meid sel teel? Ma väidan, et reeglitest on asjalikul arutlemisel abi päris mitmel moel.
Esiteks nõuab hästitoimiv arutelu nõrgemat arutlejat kaitsvat reeglit. Tugevamate osapoolte vaated ja kogemused on üldiselt esindatud niikuinii – näiteks holokausti teema puhul juutidest arvukamate rahvaste kannatused II maailmasõja ajal, meeste huvid ja arusaamad soolise võrdõiguslikkuse teemal või professori arvamus üliõpilastega arutades –, mistõttu nende seisukohti ja eneseväljendust ei ignoreerita ega halvustata sama kergelt kui nõrgemate puhul.
Teiseks vajame reegleid ka selleks, et hoida arutelu fookust teemal ja võtta arvesse asjasse puutuvate osapoolte kogemusi ja vaateid. Arutades pagulaskriisi üle Rootsis, on meil vaja teada kogemusi ja ühiskondlikke norme, mille alusel selles ühiskonnas on varasematel kümnenditel põgenikke vastu võetud, millistest konfliktikolletest pagulased on tulnud ning kui on tekkinud kriis, siis milles see seisneb nende jaoks, kes seda vahetult kogevad. Kõrvaltvaatajana saame sellistest kriisidest aru niivõrd, kuivõrd mõistame seda, mida kogevad kriisi osapooled.
Kolmandaks vajame arutelus mõistuspärase mõttevahetuse reeglit, mille kohaselt arvajad ei piirdu vaid oma emotsionaalse meelsuse väljendamisega, vaid aktsepteerivad üksteise õigust seisukoha omamisele, esitavad argumente ja fakte seisukohtade toetuseks ning on pühendunud käsitletava teema paremale mõistmisele.
Lisaks mõistuspärasele mõttevahetusele vajame ka põhimõttelist eriarvamuse kaitsmise ja tunnustamise reeglit. Meil on kalduvus ignoreerida või naeruvääristada küsimust, mida igapäevaselt ei küsita, või arusaama, mida enamik ei jaga. Demokraatlik sõna- ja arvamusvabadus saab aga sisuliselt toimida siis ja ainult siis, kui eksisteerivad erinevad arusaamad ning nende omanikel on ka eneseväljenduse õigus.
Neil põhjustel usun, et reeglid aitavad edendada konstruktiivset arutelu ja välistada meelsusväljendusi, mis toimivad pigem arutelu lõpetaja kui edendajana.
Mõtete vahetamine igasuguste (nii tundlike kui ka vähem tundlike) küsimuste üle on meil loomuses. Seejuures on reegleid, mida ei tule karta, sest nende järgimine mitte ei ahista, vaid aitab meil paremini mõista nii üksteist kui ka arutelu teemat.

 

 

 

 
Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist