Reformatsiooni tõlgendusvarjunditest

Me oleme harjunud reformatsiooni käsitlema sündmusena, mille tulemusena sündisid uued protestantlikud kirikud ja kogudused. Reformatsioonil olid käegakatsutavad tulemused, sest järgnenud sajandite vältel kirikutevahelised erinevused üha suurenesid ja oma identiteet tugevnes.
Selle enesemõistmise osad, olgu siis luterluse rollist kirjakeele arengule või rahvaharidusele, pesitsevad käibetõdedena meie teadvuses praegugi.

Reformatsioon kui restitutsioon
Ajaloosündmuste tõlgendus ja neile tähtsuse ning tähenduse omistamine on peaaegu alati oma aja nägu. Ka reformatsioon näib seda kinnitavat. Reformatsiooni on käsitletud kui varakodanlikku revolutsiooni ja sotsiaalpoliitilist võitlust, 19. sajandil aga näiteks ka kui loobumist kivinenud ning kristlusele võõrastest vana- ja keskaja dogmadest.
Katoliiklastest kirikuloolased on reformatsiooni aga pidanud hoopis hiliskeskaegse mandumise viimaseks vaatuseks. Katoliku kirik elas 16. sajandil samuti läbi uuenemise ja sellele järgnes omakorda kristluse plahvatuslik levik.
See toimus nii luterliku reformatsiooni tulemusena sündinud kirikute kui ka katoliku kiriku aktiveerunud misjonitöö tõttu. Neist said nüüd konkurendid ja kontekstis, kus maailm hakkas maadeavastuste järel avarduma, laienes ka kristlus plahvatuslikult ning muutus maailmausundiks.
Olgugi et Luther ei soovinud kirikut lõhestada, polnud reformatsiooni tulemuseks mitte üks reformeeritud kirik, vaid õhtumaal oli tekkinud vähemalt neli kirikut ja palju muid osaduskondi, kes pidasid kõik end reformeerituks.
Siin on peidus omamoodi paradoks, sest kui Jeesust Kristust kuulutav evangeelium, mida reformatsioon ütles end taas avastanud olevat, oli tõesti Jumala kingitus, siis miks kiriku väline ühtsus kadus? Veel olulisem on küsida, miks ei saavutanud reformatsioonis taas leitud tõde üldkehtivat võitu ja muutis ka hoopis katoliku kiriku senisest tugevamaks.
Muidugi teame tagantjärele kõik, et reformatsioon oli paljuski iseendaga vastuolus olev protsess, sest viimaks tuli välja sootuks muud, kui esialgu oli kavatsetud. Selles mõttes oli tegemist revolutsiooniga, mis kulges omasoodu. Ent teatud poliitilised ja sotsiaalsed aspektid väärivad siiski tähelepanemist, sest võimaldavad seda protsessi selgitada.
Näiteks on ilmne, et katoliku kirikusse jäid nende maade kristlased, kes olid kiriku rüpes olnud juba keskaja alguses – Lõuna-Euroopa, Prantsusmaa ja Austria. Huvitav on tähele panna sedagi, et reformatsioon oli vähemasti alguses eeskätt vaeste ja väetite ehk madalamate sotsiaalsete kihtide liikumine.
Kauaks ta selleks ei jäänud, aga seda ei tohi siiski unustada, sest see tõi kaasa omajagu head ka vaestele, näiteks asutati luterlikes maades kirikult konfiskeeritud varade abil vaestekassasid. Iga kogudus pidi Lutheri arvates ise oma vaeste eest hoolitsema. Sealt alates on luterlikes maades kristlik hoolekanne ehk diakoonia au sees.
Lutheri ajastu mõistmisel ei tohi aga unustada, et keskajal oli reformatsiooni mõiste paljudel suus ja seda võiks vabalt võrrelda tänapäeval paljukasutatud mõistega demokraatia. Tähendusi anti reformatsioonile toona sama palju kui demokraatiale praegu. Peale reformatsiooni mõiste kasutati veel mitmeid mõisteid, millel kõigil oli siiski üks ühine nimetaja – nad tähendasid tagasipöördumist alguse ideaalide poole.
Uuendamine tähendas keskaja kirikus enamasti apostliku täiuse taastamist, kitsamalt aga tagasipöördumist ühtse normi juurde. See tähendab, et eeldusena oli kirikus arusaam vahepeal hüljatud jumalikust seadusest, mis tuli taaskehtestada. See on seotud arusaamaga, et algus ja lõpp pidid teineteisele vastama.
See tähendab, et kuna Jumal oli asjade algus ja lõpp, pidi lõpetatuse poole juhatav reformatsioon vastama algsele olukorrale. See tähendab, et erinevalt tänapäeva ühiskonnast, kus pilk on ainiti ettepoole suunatud, tuli keskaegse arusaama kohaselt vastust otsida minevikust. Reformatsioon ei olnud seega mitte revolutsioon, vaid pigem restauratsioon.

Reformatsiooni tulemused ja aja vaim
Nüüdisajal näib reformatsiooni kohta kehtivat kaks arusaama. Esiteks meie tavaarusaamad, mida kohtame kooliõpikutes. Need ei erine suurt saja aasta tagustest seisukohtadest. Reformatsiooni tähtsus ilmneb küll usupuhastuse õpetuslikus tuumas ehk selles, et me saame õigeks usus armu kaudu, ent sellest enam tähtsustatakse reformatsiooni kui kultuuri ja mentaliteeti kujundanud sündmust.
Viimast seisukohta kohtab nii mõnigi kord ka reformatsiooni ajaloo käsitlustes. Teisisõnu tähtsustatakse reformatsiooni seetõttu, et selle tulemusena sai inimese isiklik usuline veendumus kristliku identiteedi konstrueerimisel alustrajavaks. See on oluline uuendus, sest varem oli ju kristlaseks olemine tähendanud peaasjalikult osalemist liturgias. See tähendab, et kristlus hakkas reformatsiooniajastul isikulikustuma.
Reformatsioon leiab tavaarusaama kohaselt tähtsustamist ka seoses piiblitõlkimise plahvatuse esilekutsumisega, ehkki siin tuleb ära mainida seegi, et usupuhastuse ajaks oli Piibel tõlgitud juba paljudesse Euroopa keeltesse. Samas emakeelse jumalasõna ja seejärel juba kirjasõna leviku puhul mängis reformatsioon tõesti olulist rolli.
See, et jumalasõna pidi olema inimesele emakeeles arusaadav, tähendas ju ühtlasi seda, et inimesed pidid õppima lugema, ent sama oluline oli ka jumalateenistusel kuuldud elav sõna. Ei maksa unustada, et vähemasti teoorias tähendas lugema õppimine ka loetu mõistmist, ehkki tee selleni oli vaevaline ja pikk.
Tavaarusaamade kõrval on veel teinegi tasand. Nimelt on 20. sajandi kui oikumeenilise liikumise aastasaja mõjul kirikuringkondades reformatsiooni tähendust ümber hinnatud, sest kirikud püüavad liikuda ühisosa otsimise suunas. Rõhutatakse pigem seda, et reformatsiooni eesmärgiks polnudki kirikulõhe, vaid reformimine, ja et lõhe tekkis eeskätt kiriklikel ja poliitilistel põhjustel.
Näib, et seda tehes liigutakse tagasi reformatsiooni lätete juurde ehk püütakse taastada algset korda. Tõsi ju on, et ka Luther ise arvas oma teese esitades, et need on kiriku õpetusega igati kooskõlas. Ta sooviks ei olnud sugugi kirikut lõhestada, kutsus ta ju eeskätt meeleparandusele. Ka tema 95 teesi ei alanud ju mitte süüdistusega toonase kiriku suhtes, vaid viitega Kristusele, kes kutsus kõiki meeleparandusele.
Reformatsiooni tõlgendamise puhul kirikutevahelise ühisosa valguses tuleks aga endalt aeg-ajalt küsida, kas me mitte ei jäta unarusse kogu muud reformatsiooniga meile pärandatud vaimset varandust. On ju ometi nii, et reformatsiooni pärand on tunduvalt mitmekesisem ja hõlmab endas nii kiriku väliseid vorme kui ka arusaamu, mida rahvas on endaga tihti aastasadu kaasas kandnud.
Rahva vagaduslaad ja talle omane mõttemaailm on suuresti kujunenud reformatsioonijärgses keskkonnas. Reformatsiooni 500. aastapäeva lävel näib olevat võtmeküsimuseks see, kuidas on ajal, mil meie ajalooline mälu muutub üha lühemaks, võimalik reformatsiooni pärandit kogu selle rikkuses alal hoida. Seda vastutust peab oma juubeliaastal mõtestama ka luteri kirik.
Priit Rohtmets,
Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur, teoloogiadoktor