Kuidas hoiduda lühisest pühakirja tõlgendamisel
/ Autor: Urmas Nõmmik / Rubriik: Kolumn / Number: 23. september 2020 Nr 36 /
Küllap on hea lugeja kuulnud Eesti ühiskonna uurijatelt, et Eestis on palju religioosset kirjaoskamatust. Keskmine eestlane teab usu ja usundite kohta vähe. Vähene orienteerumisvõime tähendab vähest vabadust, sest ei osata ära tunda klišeesid ja eelarvamusi usu ja usundite kohta.
Religioosse kirjaoskamatusega on kahtlemata seotud ka hermeneutiline ehk eksegeetiline ehk tõlgenduslik kirjaoskamatus. See tähendab, et näiteks Piiblit loetakse ja tõlgendatakse otsejoones, otse tekstist ellu. Seda tehakse ilma teadmiseta, et on olemas kahe tuhande aastane Piibli tõlgendamise ajalugu ning hulk erinevaid tõlgendustraditsioone. Või ei osata tõlgendusvõimaluste vahel orienteeruda.
Sellist spagaati keerulise pühakirja ja nüüdisaegse, teistmoodi keerulise päriselu vahel saab nimetada lühiseks. Lühis on teatavasti ohtlik: võib saada haiget, võib vallandada tulekahju jne. Elektrikute töö üks esmaseid põhimõtteid on vältida lühist. Samasugust ettevaatust eeldab meilt ka Piibli lugemine ja tõlgendamine.
Luterlikes kirikutes ollakse juba mitu sajandit sellisest ohust teadlik. Selleks peavad tulevased vaimulikud ja töötegijad palju õppima, enne kui neid lubatakse vastutusrikkale ja teatud ettevaatusabinõusid eeldavale tööle. Esmalt õpitakse lugema Piiblit heebrea, aramea ja kreeka keeles, et suuta paremini langetada otsuseid selle kohta, mis on Piiblis kirjas ja mis mitte. Siis õpitakse põhjalikult tundma Piibli tõlgendamise ajalugu ehk kirikulugu ja dogmadelugu.
Piibli tõlkimise ja tõlgendamise ajaloo tundmaõppimisel on alati üks tulemus – saadakse aru tõlgendustraditsioonide ja -võimaluste mitmekesisusest. See tähendab, et luterliku tõlgendustraditsiooni võimalusi ja piire tuleb asuda täpsustama, erinevaid võimalusi kaaluma ehk süstematiseerima. Süstemaatilise teoloogilise tõlgendamise järeldused on need, mida hakatakse praktilise töö käigus lõpuks ellu rakendama.
Võib näiteks juhtuda, et kui räägitakse kristlikest väärtustest, siis tsiteeritakse mõnda Vana Testamendi kirjakohta. Aga kuidas peaks selline, ammu enne Jeesust kirjutatud kirja-
koht toetama midagi, mis on kristlik? Teame ju samas, et kristlased loevad Vana Testamenti Uue Testamendi perspektiivist, luterluses iseäranis veel evangeeliumi perspektiivist. Pisut liialdades võiks siis öelda, et minimaalne ohutusabinõu lühise vältimiseks on juhatada Vana Testamendi tsitaat alati sisse tsitaadiga mõnest evangeeliumist.
Niisiis: kuidas hoiduda lühisest pühakirja tõlgendamisel? Aitab õppimine. See tähendab alandlikku vaikimist tõlgendustraditsioonide ja -võimaluste ees, selleks et need ära kuulata. Aga kui ollakse juba teadlikumad ja hakkab tekkima tõlgenduslik kirjaoskus, siis tekib ka kohustus seda aktiivselt kasutada.
Praktilises elus ehk evangeeliumi kuulutamises laiemale avalikkusele ning kiriku igapäevatöös tähendab see lõputut selgitamist, miks mõni asi on nii ja mitte teisiti. Kindlasti ei piisa lihtlabasest väitmisest, et miski on Piiblis kirjas just nii ja mitte teisiti. Alati tuleb täpsustada ka, kuidas sellise väiteni on jõutud. Kui palju ja missugused seigad tõlgendamisloost toetavad sellist väidet. Kuivõrd on see väide kooskõlas näiteks luterliku tõlgendamistraditsiooniga. Mis üldse seda viimast tingivad.
Meil, kes me oleme õppinud, on vastutus. Olgem siis ettevaatlikud ja ärgem lubagem tekkida tõlgenduslikel lühistel. Isegi kui oht on minimaalne, tuleb see kõrvaldada täiesti, seeläbi et valgustada ka tõlgenduse tausta – iseäranis meie religioosselt kirjaoskamatus ühiskonnas.
Urmas Nõmmik,
kolumnist