Siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita

Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.

Kiri heebrealastele 10:35–39

Head lugejad, see kiri on kirjutatud otsekui meile. Nii tookord, kui see kiri kirjutati, kui ka meie ajal on mure selles, et ristitud kristlased pööravad kogudusele selja, hülgavad usu, milles nad on üles kasvanud või mille omaks võtnud. „Ah, ristiusk pole ikkagi minu jaoks, mul pole sellega midagi peale hakata.“ „Mis ma sellest saan?“ küsivad usust eemale jäänud tihti. Ebamugav on see ootamine ja tuleviku peale lootmine.

Moodne inimene elab tänases päevas. Tänane heaolu on kõige mõõt. Ettekujutus saabuvast lunastusest, tulevasest heast elust on parimal juhul pilapilt, millega kristlust kritiseeritakse. Ehitame siin oma losse ja nuumame karja. Oma kätega ehitame oma elu. Kuid see on ajalik ja kaduv. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kuid see ei saa olla veel kõik ja kõige mõõdupuu.

Pühakiri räägib sellest, et meie ajastu läheneb lõpule. Pärast seda loob Jumal kõik uueks ja need, kes on truuks jäänud, on osa sellest uuest maailmast. Ootame Jumala riiki, kus on kõik uus, kus pole enam vaeva ega valu, vägivalda ega sõdu. Tundub, et see uue ajastu ootamine on olnud läbi aegade teemaks.

Juudid ootasid Messiat, kristlased ootavad tema tagasitulekut. Ikka ja jälle manitsetakse pühakirjas kristlasi kannatlikkusele. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.“ Nii öeldi pea 2000 aastat tagasi. Ja meie ootame ikka veel. Ootamine on tüütu. Kui on tunne, et miski ei edene, kui ainult öeldakse, et tulevikus tuleb lunastus. Seda heidetakse kirikule tihti ette. Ja kas see üldse tulebki, millest räägitakse?

Teine ebamugav põhjus, miks kristlased usust taganevad, on need nõudmised: olla kristlane tähendab rohkemat kui olla mingi seltsi  kohustusteta liige. Olla kristlane tähendab ka elada kristlasena. Teatud asju teha ja teatud asju tegemata jätta. Ja teatud asjad ei sobi usueluga kokku. Inimestele ei meeldi, kui nende valikuid piiratakse ja neile ettekirjutusi tehakse. Siis on tunne, et pool elu jääb elamata. Seejuures on see nii, et Jumala käskudest kinni pidamine hoiab nii mõnegi suure vea eest elus.

Meie tänapäevane maailm on avatud ja piirideta, kristluse kõrval on inimestel võimalik valida erinevate uskude või ka mitte üldse uskumise vahel. Iga religioon ja filosoofia ütleb, et just temal on õigus. Seepärast pole ka enam iseenesestmõistetav, miks peaks olema usk Jeesusesse Kristusesse ainuõige, mis ainsana õndsaks teeb.

Aga ka need kristlased, kes on kogudusele truuks jäänud, maadlevad mitmete küsimustega. Miks Jumal pole oma tõotust täitnud, millal tuleb Jumala uus Loodu, uus maailm? Miks on vahel nii raske teha õiget ja vältida halba?  Kuidas olla kindel, et minu usk on see õige? Miks on maailmas nii palju kannatusi? Need on küsimused, millele me oma igapäevases usu- ja palveelus vastuseid otsime ning mille najal ka kasvame.

Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.

Kannatliku ootamise palgaks on suur tasu, suur tõotus. Kindlasti on mõeldud sellega tulevast Jumala riiki. Aga ka seda, mida usk ka juba praegu igapäevases elus meile annab. Juba täna saan oma Jumala peale loota, uskuda, et ta mu palvetele vastab ja mind kuulda võtab. Paluda, et ta mind igapäevaelus aitab. Leida lohutust ja jõudu.

Ka täna on mulle kasu sellest, et Jumala sõna on mulle toeks ja abiks, kui ma pean otsuseid langetama või uusi teid käima, kui ma pole kindel, mis on õige, mis vale. Jumalateenistusel saan olla osaduses inimestega, kes on minuga samal teekonnal. Ja armulaual võin kogeda pattude andekssaamist.

See kõik on meie usu plusspool. Võib-olla ei ole me sellest tihti teadlikud, alahindame seda ning kuulame pigem kaebamist ja kriitikat.

Me peaksime palju sagedamini ütlema: „Hoia kinni oma usust ja õigest elust, kuigi sa kannatamatult tõotatud Jumala riiki ootad, ning pane tähele seda, mida sa juba täna sellest saad.”

Tänase kirjakoha lõpus on juttu neist, kes usust taganevad hukatuseks. Hukatus – see on karm otsus. Vaimusilmas näen taevast kohtunikku, kes tuleb ja hävitava kohtuotsuse välja kuulutab. Kas Jumal ongi selline? Pigem on see nii, et inimesed mõistavad end ise hukka, kui nad oma usu, oma usalduse Jumalasse kõrvale heidavad.

Ja hukatus seisneb selles, et nad peavad edasi elama ilma usu ja usalduseta Jumala vastu. Nagu inimene, kes oma õnne otsib, aga ei tea, kust seda leida. Lootus kaob nagu liiv, mis läbi sõrmede niriseb. Aga kuna tema arvates kõik surmaga  lõpeb, on see kaotus veel rängem. Kõik, mis ta selles elus saavutab, on kaduv ja hävingule määratud.  

Kui palju kergem on neil, kes teavad, et Jumala uus maailm on alles tulemas, täiesti ilma meie abita, ja meie ülesanne on seda oodata. Aamen.

Merike Schümers-Paas

Saksamaal eesti koguduste õpetaja