Elu nägemise taga

Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, – sel juhul, kui surnuid üles ei äratata. Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.

Pauluse esimene kiri korintlastele 15:12–22

Ülestõusmispühade pühapäev on kristlikus maailmas pühapäevade püha päev. Sest sündmus ja rõõmusõnum, mida sel päeval juba aastatuhandeid on kuulutatud, on kristliku usu süda. Kui see süda kirikust eemaldada, siis lakkab Kristuse kirik olemast.

Seega seab tänane Piibli sõnum taas meie ette kristluse kõige sügavamad tõed. Meie kirjasõnale eelnevas lõigus kirjutab apostel kogudusele Jeesuse ülestõusmisest surnuist ning järgnevaga muretseb apostel surmajärgse elu väärarusaamade pärast koguduses. Ühiskonnas, kus valitses filosoof Platoni sõnastatud arusaam, et ihu on inimese hingele vaid vangikongiks, oli noorel kogudusel raske omaks võtta kristlikku õpetust inimese ihu ülestõusmisest: miks peaks keegi eelistama vangistusest vabanemisele vangikongi?

Küllap on kogudusel Korintoses sarnasusi ka meie kaasaja mõtlemiste ja uskumistega, ka kristlaste seas. Kergem on nõustuda Jeesuse ülestõusmisega, sest seda saab tõlgendada mitmeti, kuid seejärel eelistatakse pigem oma hinge surematust mingis teises reaalsuses, kui ihu ülestõusmist.

Kas apostel muretseb selle pärast, et Korintose kristlased usuvad valesti? Kindlasti tunneb ta vastutust nii ülestõusnud Issanda kui ka oma kuulutustööst alguse saanud koguduse ees. Kuid apostlile ei ole esmane pelgalt õige kristlik õpetus, vaid tema vastutusevõtmine läheb kaugemale: Paulus teab, et see, mida ja millele me loodame ning mida me usume – see juhib ning suunab meid meie igapäevastes valikutes kristlastena.

Ja see on palju enam kui pidada õigeks teatud õpetusi või usudogmasid. Sest apostlile ei ole usk mitte lihtsalt üks tõekspidamiste süsteem Jumala eksisteerimisest ja leitavusest – üks paljude kõrval –, vaid tal on usk, et ülestõusnud Kristus on tõeline Jumal ja ka tõeline inimene. Seda uskudes on igal inimesel võimalus luua Ülestõusnuga oma isiklik suhe. Meie kristliku usu lähtekohaks ei ole pelgalt ajalooliselt eksisteerinud Jeesus, vaid inimese isiklik kohtumine ülestõusnud ja elava Kristusega. Ja sellega saab alguse uus taipamine elu olemusest ning võimalus näha maailma elu ka Jumala valguses.

Kuid paradoksaalselt peame tõdema, et nägemine iseenesest ei loo veel usku. Usus nägemine, nagu ka nähtu tähenduse taipamine, on annid Jumalalt! Just seda rõhutas Jeesus ühe olulise tõena inimeste usust: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ (Johannese evangeelium 20:29) Usus uue nägemisvõime leidmine ja kogemine on see, mida apostel Paulus püüab kogudusele selgitada.

Surnute ülestõusmine ei olnud kellelegi saanud nähtavaks, kuid apostel Paulusele oli selles maailma elule järgneva uue ajastu, saabuva maailma märk, mis algas Jeesuse Kristuse ülestõusmisega, ning see sai alguseks uuele, surma võitnud elule. Just surma tõsiseltvõetavus on kristliku kuulutuse ning Kristuse surnuist ülestõusmise üks alus ja eeldus.

Seega ulatub Kristuse ülestõusmise vägi meie nähtava maailma piiridest palju kaugemale. Pauluse mõtted ei ole lihtsalt osa ühest paljudest arutlustest korintlaste puudulikust usu aluste tundmisest, vaid Paulus vastandab nende arusaamadele Jumala teo ja selle kogetavuse igaühele, kes Teda otsib tões ja Vaimus. Usk Kristuse surnuist ülestõusmisse annab sisu kristlikule usule ja elule, kuid teeb viimselt lõpu ka patu ainuvalitsemisele kristlaste elus.

See usk annab lootuse ja mõtte elule meile antud maailmas. Just seda sõnumit on kandnud ja kannab kristliku kiriku usk ülestõusnud Issandasse! Selleks oli vaja tühja hauda ja selle tunnistajaid. Elava Jeesusega kohtumise järel jätkas Paulus oma elu Jumala omana igapäevaste tegemiste keskel, kuid surelikkus oli tema jaoks ületatud: ta alustas uut elu igavikus juba selles maailmas.

Seetõttu võis ta tunnistada: „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (Pauluse teine kiri korintlastele 5:17) Tunnistusega Jeesuse surmast ja ülestõusmisega surnuist sai ta osa Jumala lunastusteost. Inimene on lunastatud, kui ta – paavst Benedictus XVI sõnadega – „unustab iseenda ja väljub olemise piiridest tervikusse ning tervik asub inimesse“.

Just see – Jumalaga üheks ja tervikuks saamise võimalikkus – on ülestõusmispühade evangeelium ja sisu. See on ülesäratatud Issanda järgijate tee, see on meie tee, mis ei ole aheldatud mõistusega ega rajane nägemisele, kuid on avatud elule ning usule! Seda ka siis, kui me Jeesuse ülestõusmise saladust terves selle suuruses ei suuda mõista. Õnnistatud ja eluks nägijaks tegevat usku! Aamen.

Tiit Pädam

Stockholmi koguduse õpetaja