Anda end lakkamatult Jumalale

Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.
Fl 3:7–14

Kui loen neid ridu Pauluse kirjas, paneb see mind taas endalt küsima, kas olen jätkuvalt valmis Jeesuse pärast minetama kõik ning järgnema talle, kuhu iganes ta mind ka ei viiks. Kui vastangi «jah», siis mida see tegelikult minu jaoks tähendab?
Olen veidi vähem kui poole oma senisest elust avastanud kristliku usu sügavust, seega mäletan  üsna selgelt, mida pidasin kasuks enne Kristusega kohtumist. Kuigi kõigis neis asjus, väärtustes, tõekspidamistes, soovides ja unistustes polnud iseenesest justkui midagi valet, puudus neis siiski sügavam mõte. Mark Twaini üks kuulsatest lausetest kõlab nii: «Kaks kõige olulisemat päeva sinu elus on siis, kui sa sünnid, ja siis, kui avastad, miks oled siia maailma sündinud.» Seda mõtet veidikene edasi arendades võime öelda, et kõige olulisemad hetked on siis, kui sünnime, ja siis, kui vastame Jeesuse kutsele «jah».
See «jah» pole aga midagi sellist, mida ütleme üksnes kord elus, vaid see on lakkamatu enese andmine Jumalale iga päev. See on järelejätmatu püüdlemine sügavama Jeesuse Kristuse tunnetuse poole, kuni selle hetkeni, mil meile avatakse taevaväravad. Võimalus püüelda selle imelise sihtmärgi poole, kuhu Jumal ise kutsub, oli Pauluse jaoks nii ülev, nii võimas, et ta oli valmis minetama kõik muu.
Kuidas on lood meiega tänapäeval, siin 21. saj Eestimaal? Kuidas saab igaüks, kes soovib järgida Kristust, kogeda tema ülestõusmise väge oma igapäevaelus, kogudustes ning öelda: «Ma jätan kõik Jeesuse pärast.»
Kuigi Pauluse aeg erineb täielikult meie tänapäevast, on alati midagi, mis ühendab inimesi, olenemata ajast ja kultuurist. See on soov otsida oma elule mõtet, olla armastatud ja oluline kellegi jaoks. Samuti ühendab meid küsimus, miks on maailmas nii palju kannatusi ning kuidas tulla toime oma hingehaavadega ja murdumistega. Tavaliselt me peidame oma nõrgad küljed nii teiste inimeste kui ka Jumala ees. Kuid Jumala vägi saab meis tegutseda siis, kui võtame omaks ja tunnistame oma poolikust, suutmatust ja nõrkust. Siis võime kuulda Püha Vaimu vaikset sosinat, kui ta ütleb: «Sulle piisab minu armust, sest mina täidan sind uue väega, et võiksid teha seda, milleks olen sind kutsunud.» Siis saame kogeda Jumala armastuse sügavust.
Kristuses muutuvad paljud väärtused. Viimased saavad esimesteks ja esimesed viimasteks, tugevad ja edukad nõrkevad, kuid nõrgad saavad väe Jumalalt ning kannavad palju vilja. Paulus nimetas iseennast äbarikuks ja apostlite seas viimaseks (1Kr 15:8), kuid just seda tunnistades sai ta kogeda Jumala armu väge.
Paulus annab mõista sedagi, tuues näiteks iseennast, et keegi meist pole täiuslik. Meil kellelgi pole täit tunnetust ega tõde. Oleme üksnes palverändurid, kelle ülesanne on rännata avatud meeltega Jumala suunas ning kutsuda kaasa ka teisi. Jumala suunas saame aga minna siis, kui unustame kõik, mis on taga, kui laseme lahti kõikidest negatiivsetest kogemustest ja samuti positiivsetest, mis hoiavad meid «vanu häid aegu» taga igatsemas.
Kristust saad järgida siis, kui lased lahti kõigest, mis olnud. Kui Loti naine vaatas tagasi Soodoma ja Gomorra peale, muutus ta soolasambaks. Ainult möödunut jättes saame liikuda Jumala suunas, kellesse jõudmine on meie ülim eesmärk.
Jumala arm, mis meile Jeesuse Kristuse kaudu on kingitud, on see, et me oleme tema armastatud tütred ja pojad. Kuid see kingitus ei ole antud meile ainult meie endi pärast. Keegi meist ei ela siin maailmas üksnes iseendale. Me oleme loodud üksteise jaoks, isegi nende põlvkondade jaoks, kes tulevad pärast meid ja keda me iialgi ei näe. Ükski kogudus ei ela ainult iseenda toimetulemise pärast, vaid kogu Kiriku jaoks üle maailma. Elu on kingitud nii sulle kui mulle selleks, et jagada Jumala armu ja õnnistust teistele.
Aamen.

 

 

 
Tiina Klement,
Mustamäe koguduse õpetaja