Hoolikas hoidmine tagab tekstiilidele pikema eluea

Millises seisus on kirikutekstiilid EELK kogudustes, kuidas neid saab säilitada ning mis selle heaks on tehtud ja saab teha, sellest räägib kahe kirikutekstiile käsitleva magistritöö autor Marju Raabe Eesti Kirikule antud intervjuus.

Millal ja millest sinu tõsisem huvi kirikutekstiilide vastu algas?
1988. aastal käisin leeris Tallinna Jaani kirikus. Sellest ajast olen koguduse liige. 1990. aastal asusin õppima käsitööõpetajaks toonases Tallinna pedagoogilises instituudis. Õpingute ajal tikkisin meie vahva kirikuteenija Veera palvel kirikule karikarätte. See oli minu esimene otsene kokkupuude kirikutekstiilidega. Huvi ärkamisele aitas kaasa ka aastatel 1990–1991 ajakirjas Akadeemia ilmunud G. Fergusoni artikkel „Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis“.

Kui suur praktik sa käsitöös oled?
Mitte väga suur, aga mingisugune töö on kogu aeg käsil. Eeskätt praktilised asjad oma perele – õmblen, koon, heegeldan. Harvemini tikin midagi. Oma kodukirikule olen valmistanud mõned kirikutekstiilid: altarilina ning altari- ja kantslikatted. Kuna mind aeg-ajalt kutsutakse konsultatsiooni andma uute kirikutekstiilide valmistamisel, siis on kasulik, et ma olen kirikutekstiilide valmistamise protsessi ise läbi teinud. See annab kogemuse, mida teistele jagada.

Huvi sügavusest räägib ka tänavu kaitstud ma­gistrikraad. Mis ajendas selleks pingutuseks?
Õppima läksin soovist õppida. Läbisin kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise magistriõppe. Õpingud olid väga põnevad ja ma hindan seda osakonda kõrgelt. Magistritöö oli minu stuudiumi loomulik osa. Uurimistöö tegemine on minu jaoks suur rõõm.

Sinu uurimuses „Kirikutekstiilid – kaitstud ja kaitseta: Luterliku kiriku tekstiilide riikliku kaitse alla võtmine aates Eesti Vabariigi esimesest muinsuskaitseseadusest tänase päevani“ selgub, et siiani on kirikutekstiilide riikliku kaitse alla võtmine toimunud suhteliselt juhuslikult.
Juhuslikkus tulenes sellest, et keegi ei tegelnud selle valdkonnaga. Kaitse alla võeti esemeid n-ö tunde järgi. Puudus süstemaatiline uurimistöö. Valdkondi, mis vääriksid põhjalikku tegelemist, on palju ja uurijaid on vähe. Nõukogude ajal oli kirikut puudutavatele teemadele pühendumine valitseva ideoloogia tõttu kunstiajaloolastele keeruline. Tänapäeval seavad piiri finantsilised otsused.

Kas nüüd saab kergemini hingata, teades, et väärt esemed on kaitse all?
Muinsuskaitseamet on need kriteeriumid paika pannud ja need on haruldus, päritolu, vanus, säilivus jne.
Eeskätt kaitseb tekstiile hävimise eest see, kui kogudus oskab neid väärtustada ja teab, kuidas neid esemeid hoida ja hooldada. Muinsuskaitsel on siin suur roll, juhtides koguduste tähelepanu esemete väärtusele ning jagades teadmisi hoidmise ja hoolduse kohta. Muinsuskaitse all olemine seab reeglid, mida esemega teha tohib ja mida ei tohi ning see kindlasti aitab väärtuslikel esemetel säilida tulevaste põlvede jaoks.
Kergemalt võib hingata küll, kui on teada, millised väärtuslikud kirikutekstiilid meil olemas on. Eriti oluliste esemete puhul saab need võtta muinsuskaitse alla. Teiste puhul anda kogudustele tagasisidet, et nad oskaksid neid esemeid hoida.

Toonitad, et väga oluline on kirikutekstiilide jätkuv inventeerimine.
Seda tööd olen teinud pühakodade riikliku programmi raames aastast 2004. Nüüdseks on inventeeritud 61 kiriku tekstiilid. Loodetavasti saan seda tööd jätkata.

Ülevaate saamiseks kirikutekstiilidest sa liigud ühest EELK kogudusest teise.
Liigun tõesti ühest kogudusest teise ja vastuvõtt on kõikides kirikutes olnud väga hea. Ühtegi probleemi ei ole olnud.

Kuivõrd saab sinu erialal rääkida nn professionaalsest kretinismist või vaimsest kutsehaigusest, et kirikusse minnes keskendud jumalateenistuse asemel pühakoja tekstiilidele?
Ikka saab rääkida. Kirikus käimisega on küll nõnda, et jumalateenistustel käin ma oma kodukirikus Tallinna Jaanis. Mujale kirikutesse satun teenistustele väga harva ja kui, siis neile teenistustele, mille käigus pühitsetakse uusi kirikutekstiile. Tekstiilidega tutvun ajal, mil teenistust ei toimu. Oma kodukirikus ma jumalateenistuse ajal tekstiile uurija pilguga ei vaata. Aga nn professionaalset kretinismi on küll. Kui ma näiteks näen mõnes kirikus tehtud fotot, siis püüan kirikutekstiilide järgi tuvastada, et mis kirikuga on tegu. See on minu jaoks selline põnev mäng. 95% juhtudes arvan kohe õigesti ära ja tunnen siis lapselikku rõõmu.

EV100 egiidi all valmiva filmi „Tõde ja õigus“ võtted jõudsid Järva-Madise kirikusse, kus muu hulgas jäädvustati jõulupüha teenistus. Kuivõrd ajastutruu on, et liturgilistest värvidest olid kasutusel punased katted ning interjöör oli rikkalikult kuusevanikutega ehitud?
Vanikute kohta ei oska ma öelda, sest ma ei tea, millal neid kasutama hakati. 1920.–1930. aastate fotodel on küll kirikud vahel vanikutega ehitud. Tekstiilide osas olin ma üllatunud, et filmi „Tõde ja õigus“ kunstnik oli osanud neile tähelepanu pöörata ja nähtud fotode põhjal tundub mulle, et valik oli täpne. 19. sajandil ja 20. sajandi esimestel kümnenditel kasutati kirikutes punaseid ja musti katteid. Enamasti olid need narmastega kaunistatud. Jõulude ajal olid kasutusel punased altari- ja kantslikatted.

Kas sul on jäänud silma ka mõni aps?
Tõesti, alati ei ole filmitegijad nii täpsed. Üks seriaali „ENSV“ episood oli filmitud Tallinna Jaani kirikus. Tegevus toimus 1988. aasta jõulude ajal, aga altaril ja kantslil olid rohelised katted, mis Tiina Puhkan valmistas 2012. aastal. Kusjuures 1988. aastal kasutusel olnud valged katted on kirikus senini alles ja need oleks olnud võimalik filmimise ajaks altarile ja kantslile seada. Eks filmitegijad ole erinevad ja need inimesed, kes kirikuga kokku ei puutu, ei märka selliseid detaile.

Võib-olla on sul mõned soovitused kogudustele, millele peaks tähelepanu pöörama?
Rohkem võiks tähelepanu pöörata sellele, et oleksid loodud sobivad hoiutingimused neile tekstiilidele, mida parasjagu ei kasutata. Tekstiilid peaksid olema korrektselt sahtlitesse laotatud või (väiksemate esemete puhul) karpidesse pandud. Kindlasti tuleb hoida tekstiile puhtana. Hoolikas hoidmine tagab tekstiilide pikema eluea ja nad näevad altaril ja kantslil head välja.

Kui objektiivne sa oma inventeerimiskäikudel oled, kas mõni käsitööese meeldib sulle hoolimata sellest, et see ehk polegi nii väärtuslik?
Inventeerimisel panen kirja kõik tekstiilid, et saada üldpilti. Selle taustal joonistuvad väärtuslikud esemed paremini välja. Muidugi on mul ka oma lemmikud. Vana ja suursuguse tikitud eseme kõrval võib olla mu lemmikuks lihtsakoeline ja isegi abitult teostatud tekstiil, millest õhkub head tahet ja püüdlikkust. Emotsionaalse poole kõrval räägivad sellisedki esemed kirikutekstiilide kujunemisest meie kirikus.

Palun too mõni näide.
Näiteks on meil altari- ja kantslikatteid, mis on valmistatud Eduard Drossi töökoja katete eeskujul. E. Drossi katted on suursugusest punasest plüüsist ja kaunistatud kuldsete metallist ristide ning lehtedega, mida seob kardnöör. Ambla kirikus on aga neist katetest tehniliselt väga hästi tehtud jäljendused. Mõnel pool on jäljendused nii tehnilise kui kujundusliku poole pealt abitud. Kõik need katted näitavad koguduseliikmete tahet oma kirikusse tekstiile valmistada. Samas ka ideede puudust. Võimalik ka, et olemasolevaid katteid on peetud nii ilusaks, et ongi tahetud neist koopiaid teha, aga materjalide puudusel on see tehtud käepärastest materjalidest ja tehnikas, mida osatakse. Kahjuks ei ole paljude tekstiilide puhul enam neid, kes räägiksid, mida on nad katteid tehes mõelnud.
Üks mu lemmikuid on Räpina kiriku põrandavaip. Seda on ilus vaadata ja töömaht, mis selle tegemiseks on läinud, äratab minus aukartust.

Kui üks kogudus peab plaani muretseda uusi kirikutekstiile, olgu interjööri detaile või vaimuliku ametiriietust, on oluline plaanid kooskõlastada kirikuvalitsuse vastava komisjoniga. Miks see on vajalik?
Iga väikese karikaräti kooskõlastamine kirikuvalitsusega ei oleks otstarbekas. Küll tuleks suuremate tööde kavandid esitada EELK kultuuriväärtuste komisjonile. Seda näiteks juhul, kui valmistatakse kõik liturgilistes värvides katete komplektid uude või põhjalikult remonditud kirikusse. Komisjonis on valdkonda hästi tundvad inimesed ja nende märkused on asjakohased. Alati ei oska kavandajad kõikidele detailidele tähelepanu pöörata ja siis on hea, kui on keegi, kes aitab kaasa mõelda ja nõu anda.

Kui head vastukaja on leidnud sinu üleskutse kogudustele pöörata reformatsiooni 500. aastapäeva puhul tähelepanu oma kiriku punastele tekstiilidele?
Väga ei ole leidnud, aga eks see üleskutse oli ka minu poolt ükskord välja öeldud. Et midagi suurt sünniks, tuleb ise rohkem tagant lükata. Kindlasti tuleks teha uued liturgilist värvi katted Tallinna toomkirikusse. Praegused komplektid on seal juhuslikest esemetest kokku pandud. Toomkiriku tekstiilikogumiga on üldse õnnetult läinud. Saksa kogudus võttis lahkudes osa tekstiile kaasa, mingi hulk tekstiile varastati ja lõhuti nõukogude perioodil. Reformatsiooni aastapäeva jumalateenistusel 31. oktoobril olid kasutusel veel saksa koguduse ajast pärinevad punased katted. Toomkirik kui meie peakirik vajab minu hinnangul hädasti uusi katteid. Sellesse kirikusse tuleks katted tellida mõnelt eesti tekstiilikunstnikult.
Liina Raudvassar

Marju Raabe
Sündinud 1971
Lõpetanud Tallinna pedagoogikaülikooli käsitöö ja kodunduse õpetajana
Kaitsnud kaks magistritööd kirikutekstiilidest (Tallinna pedagoogikaülikoolis 2002 ja Eesti kunstiakadeemias 2017)
Abielus Alar Raabega, kolm last
EELK Tallinna Jaani koguduse liige
Kuulub EELK kultuuriväärtuste komisjoni