Individuaalne ja ühenduslik religioon ja ideoloogia

Usu ja uskmatuse vahekordade uurijad on täheldanud läbisegi nii usu kadu, vähenemist, muutust, tagasitulekut kui kasvu. Religiooni defineeriv vastand võib (vastavalt vajadusele) olla kas teadus, ratsionaalsus, ilmalik, maine, individuaalne, mittekirik­lik, materiaalne, majanduslik, poliitiline, psühholoogiline või midagi muud.
Religioon on kord erinev usust, individuaalne vaimsus institutsionaalsest religioossusest või nominaalsest kultuur­usust, teistlik usk deistlikust ning sekulariseerunud usk usulisest ateismist (nt juhul, kui inimene samastab end nii rahvus- või kultuurusu kui ka maailmavaatelise ateismiga). Sedalaadi kaost ja segadust on aga oluliselt vähem – või ta vähemalt paistab väiksemana –, kui tajuda, et religioon ei ole neis küsimustes kuigi erinev ideoloogiast.
1960ndaid peetakse tavaliselt ajaks, mil kirikute liikmeskond Euroopas langustrendi läks, kiriku sotsiaalne autoriteet kõikuma lõi ning algas usuvabaduse ajastu sellisena, nagu me teda tänapäeval tunneme. Usku pigem valitakse kui sellesse sünnitakse, usuga võivad inimesed olla seotud nii individuaalselt, ühenduslikult kui (rahvus)kultuuriliselt. Kõiges selles ei erine aga religioon kuigi palju ideoloogiast.
Näiteks rahvuslik meelsus (sh patriotism, ühtekuuluvus- ja lojaalsustunne) on ühenduslik siis, kui inimene on tegev kas rahvuslikus erakonnas või muul moel rahvuslusele pühendunud ühenduses. Väljaspool sedalaadi ühenduste tegevust on mingi üldine side rahvuskultuuri ja -riigiga kõigil kodanikel, teiselt poolt saab neist aga igaühel olla rahvuslusega ka isiklik ja ainulaadne kogemus ja side (nt esivanemate sünnikohaga). Rahvuslus võib seega olla üheaegselt nii individuaalne, ühenduslik kui kultuuriline.
Kui 1960ndaid peetakse suureks murranguks traditsiooniliste usuliste institutsioonide suhetes kultuuriliste väärtustega kaasaegsetes ühiskondades, siis sarnane kriis leidis aset ka ideoloogiates. Sotsiaalteadlased (nt Daniel Bell) täheldasid, et ideoloogiad sellistena, nagu varem sotsialismist ja kapitalismist, liberalismist ja konservatismist aru saadi, on lõppenud.
Hiljem aga tõdeti, et ideoloogiad ei ole kadunud – võib-olla ei saanudki kaduda –, vaid on lihtsalt muutunud. Feminism ja roheline liikumine tulid uute ideoloogiatena ning varasemad ideoloogiad mõtestasid ümber nii oma sõnumi kui selle kodanikkonnale edastamise viisi.
Partei liikmete osavõttu parteilistest üritustest oli vaja vaid nii paljuks, et hoida partei masinavärki töös, kuid mitte enam püsiva toetajaskonna tagamiseks.
Praegu on parteidele valimised nagu kirikule jõulud, mil kohatakse hulganisti inimesi, kellega tavalisel ajal ei kohtuta. Enamik inimesi elab oma elu ja ajab omi asju, ilma et mõtleks isiklikult ja sügavalt selle üle, mille poolest vasakpoolne maailmavaade erineb parempoolsest, liberaalid konservatiividest, katoliiklus metodismist või tele-evangelist maausulisest.
Kui nende ukse taha sattunud küsitleja palub neil määratleda end uskliku, agnostiku või «veendunud ateistina» või määrata seda, kuivõrd oluliseks nad peavad Jumalat või usku oma elus kümnepunktilisel skaalal (ühest kümneni), võib esitatud küsimus olla kui täitmata ristsõna lahendamine kõigile, kes usulisse ühendusse ei kuulu.
Aga samamoodi tekitab suurt peavalu ideoloogiline enesemääratlus (nt vastamine küsimustele Parlamendikompassis, parlamendikompass.err.ee) kõigil neil, kes ei kuulu parteilistesse ühendustesse. Kui ma annan ülikoolis üliõpilastele ülesande määratleda end maailmavaateliselt, siis need, kes erakonda ei kuulu, põhjendavad mitmel erineval moel seda, miks nad end selliselt määratleda ei saa, või ütlevad, et nad on natuke üht, natuke teist ja kokkuvõttes ei kumbagi.
Kui aga inimene kuulub näiteks sotsiaaldemokraatide hulka, siis näevad temas sotsiaaldemokraati ka ülejäänud ühiskonnaliikmed, mistõttu võib juhtuda, et see viis, kuidas ühendus teda määratleb, läheb pingesse või vastuollu motivatsiooniga, millega tema sotsiaaldemokraatidega samastuda tahab.
Ilma inimühenduseta on nii usk kui ideoloogia üsna laialivalguvad ja piiritlematud nähtused. Segadus läheb suureks (ehk võimalike variantide hulk hoomamatuks), kui räägitakse religioonist ja ideoloogiast (või nende puudumisest) kas üldiselt või ainult üksikisiku kogemuste põhjal. Et mõte oleks arusaadavam, on alati hea, kui räägitakse vaid ühest asjast korraga. Ja jutt ise on alati selgem, kui räägitakse ühendustest, mitte üldistades.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist