Jeesus Kristus on Issand

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jee­suses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks. Fl 2:5–11

On öeldud, ja õigusega, et palmipuudepühaga algav nädal kannab endas pinget, mis kulmineerub Suure Reede sündmustes. Hõiskava ja juubeldava rahvahulga ülistushüüe «Õnnistatud, kes tuleb Issanda nimel» moondub üsna peatselt vihakarjeks «Löö ta risti!».
Pinge on aga ka palmipuudepüha sündmuses endas – rõõmustav rahvahulk oma tervituste ja ootustega vastandumas Jeesusele, kes ei jaga nende vaimustust, teades, kui kiiresti ja kergelt võib inimeste meel muutuda ülistamisest vihkamiseks. Piisab vaid, et inimlikud soovid ja ettekujutused purunevad, ning senisest austusest ja lugupidamisest pole enam jälgegi.
Küllap pole kogu Jeesuse maise elu jooksul mõistmatuse müür Tema ja inimeste vahel olnud nii kõrge ja läbimatu kui tol päeval. Jah, vaimustunud rahvahulgad hüüavad hosiannat, lehvitavad palmiokstega ja laotavad oma riideid tee peale Jeesuse jalge ette, tervitavad Teda kui kuningat. Seda on nad teisel moel teinud juba varemgi – siis, kui Jeesus neil kõhu täis söötis, kui Ta Laatsaruse surnuist üles äratas… Kas või vägisi, aga Temast peab saama kuningas. Ta peab võtma endale selle rolli ja koha, mis meie arvates on ootus- ja õiguspärane. Ja häda Talle, kui Ta meie ootusi ei täida.
Milleks meile kuningas, kes okupantide minemakihutamise asemel räägib meeleparanduse vajalikkusest; kes palee asemel valib templi ja mõõga asemel palvetamise; kes vastu hakkamata laseb ennast kinni võtta, alandada ja mõnitada, surma mõista? Kes alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Milleks selline Jumal, kes vabatahtlikult loobub oma kohast, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks?
On paradoksaalne, et me ootame Jumalalt sageli palju vähem, kui Tema meile pakkuda tahab. Või oleks õigem ütelda: me tahame, et Ta päästaks meid nii, nagu meie seda soovime. Natuke meelemuutust, natuke paremat elu ja täis kõht, mida muud veel tahta. Tuleb meelde lugu juudist, kes kolmel korral lükkas tagasi Jumala pakutud abi, kuna tema arvates oleks Jumal pidanud ta mingil muul, erilisel kombel päästma.
Kristus loobub iseenese olust, saab meiesuguseks, Jumal alandub saama inimeseks, et me võiksime taas leida endas jumalanäolisuse, et saaksime selliseks, nagu Jumal meid tõeliselt on loonud: alandades ennast surmani, pealegi ristisurmani, on Ta ennast meie eest ohverdanud, et võtta meilt ära patu süü ja karistus ning lepitada Jumalaga. Ta on loobunud iseenese aust ja olust, et päriksime igavese elu. Nii nagu on kirjas Nikaia usutunnistuses, on Ta meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks alla tulnud taevast. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand. Kui järgneme Talle tema kannatuse- ja alanduseteel, kui seisame Tema risti all, mõistame, milline määratu ohver see on, mille Jumal toob, ja kui suur on meie süü. Muidugi, kui me ei julge või ei taha enam pattu nimetada patuks, vaid arvame, et patustamine on üks osa inimõigustest, siis pole meil sellise Jumalaga tõesti midagi muud peale hakata kui Temast ära pöörduda ja lasta Ta risti lüüa.
Jumal on andnud meile üheainsa nime, mille ette kummarduda, on andnud oma Poja, et me Tema läbi päästetud saaksime. Selles avaldub Tema armastus, mille sarnast mujalt ei leia. Gerhard Lohfink, kunagine Tübingeni ülikooli Uue Testamendi professor, on sellele mõeldes kirjutanud: «Jeesuses on Jumal meile näidanud oma palet. Jeesuse sõna on Jumala Sõna. Jeesuse tegu on Jumala tegu. Tema armastus patuste ja kadunute vastu piiritu, kõike andestav ja kõike kandev Jumala armastus. Jeesuses on Jumal end lõplikult meiega sidunud… Kui tahame teada, kui kaugele on Jumal läinud, peame vaatama Jeesust ristil: Tema surmavõitlust, Tema hüljatust, Tema alastust. Rohkem ei saa Jumal ennast meie võimusesse anda.»
Tõesti, Jumal on ennast Jeesuses andnud täielikult inimeste kätte, lasknud ennast pilgata ja teotada. Andnud oma elu ka nende eest, kes Ta surma mõistsid. Andnud endast kõik, viimseni, et me saaksime elada ja tunnistada: Jeesus Kristus on Issand.
Aamen.

Tõnu Taremaa,
Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja