Jumal armastab omi lõpuni

On püha nädal. Suur nädal. Vaikne nädal. Nädal täis Jumala suuri tegusid, mis oma ebainimlikkuses – mõistagi langenud inimkonnale harjumuspäraste standardite kohaselt – kutsuvad vaikses harduses imetlema Jumala armastuse piiritust.

See, mis neil päevil Jeesusega sünnib, ei ole õnnetu juhus, vaid inimeste pattulangemise ja Jumala armastuse tagajärg.

Luues enda sarnaseks

Inimest luues oli Jumal loonud ka võimaluse, et inimene võib tema armastuse ära põlata ja nõnda kogu maailmale suure häda kaela tõmmata. Siiski pidas Jumal paremaks luua inimene enda sarnaseks, mitte aga kuulekaks programmeeritud robotiks.

Paradiisiaias kiusajat kiusamast mitte keelates andis Looja oma loomingule vabaduse. Kui aga inimene seda vabadust kurjasti kasutades oligi valinud isemeelsuse, Jumala hülgamise tee, oli Jumal valmis ka inimesena enda peale võtma nende valede valikute tagajärjed – tagajärjed, millega inimkond temata toime poleks tulnud. Nii piiritu on täiusliku Jumala armastus.

Ta teadis, mis tuleb

Nüüd ongi see aeg käes. Jeesus teab, et ta vangistatakse selsamal ööl pärast jüngrite jalgade pesemist ja paasatalle söömist. Teades, mis teda ees ootab, armastab ta neid siiski lõpuni. Ta kingib end oma nõdrausulistele jüngritele pühas õhtusöömaajas tõeliseks roaks ja joogiks ning annab neile ka meelevalla kuni aegade lõpuni teda nõnda leiva ja veini kujul vastu võtta ning jagada.

Jeesus teab, kes juhib valvurid ta juurde
 ajal, mil nood on veendunud,
 et leiavad ta abituna magamas, eemal toetavast rahvahulgast, kes võiks tema kaitseks välja astuda. Teab, mis ta vangistamisele järgneb 
ning kogeb oma vaimusilmas kogu seda agooniat, mida ta järgmisel päeval peab kannatama.

Et iga sõna läheks täide

Kui lihtne oleks tal nüüd mitte minna Ketsemani aeda,
 vaid siirduda kasvõi veidi eemale! Siis 
ei leiaks Juudas teda ning Issand saaks selle öö rahulikult magada. 
Kui ta ütleks kasvõi mõnele oma sõpradest, 
mis täpselt juhtuma hakkab, küllap püsiksid nood ärkvel
 ja valvaksid läbi öö, et igaühele vastu astuda, kes julgeb nende Õpetajat ahistama tulla. 
Kuid taevane Isa on ta läkitanud selleks, et iga sõna pühakirjas võiks täide minna.

Alguses 
oli ta loonud kõik oleva 
oma Isa käsul
 ja nüüd on ta osaks nõustuda 
kõike uueks looma. Selline on Jumal.

Moosesele ütles Jumal: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!” (2Ms 33:20) Nüüd aga teeb Jumal end nähtavaks ning paljud kohkuvad tema pärast – nõnda rikutud, ebainimlik on ta välimus ja ta kuju ei ole inimlaste taoline. (Js 52:14)

Piitsahoopidest veriseks rebitud ihu,
 okaskroon ja purpurmantel, 
naelad ja ristile naelutatud alasti mees – selline on Jumal inimeste käes. Nii väikeseks teeb ta nüüd enda, et õpiksime teda armastama tema enese pärast, mitte selle pärast, mida võiksime saada temalt kui Kõigevägevamalt.

Ta armastab isiklikult

Püha nädal on suur jumalateotus neile, kes usuvad üksnes vägevat Jumalat, kõikvõimast superkangelast, kes põrmustab oma vaenlased ja hellitab oma sõpru. Tõesti ebainimlikult mõjub noile kuulutus sellest, et suurim võimalik armastus
 – aga kõikvõimas Jumal ei  saagi piirduda millegi vähema kui suurimaga – seisneb oma elu andmises sõprade eest. Kusjuures need sõbrad ei käitu tihti just armastusväärselt.

Jeesuse piitsutamise, mõnitamise, ristiteed käima sundimise ja ristilöömise julmus
 on inimeste töö,
 kes ei tunne oma ohvrit isiklikult.
 Neile on ta „lihtsalt” üks tundmatu kurjategija, 
juut, 
usufanaatik.
 Vang. Võõras, kellele ei vaadata silma.

Tema aga tunneb neid isiklikult. Tunneb – ja armastab neid isiklikult. Kui valus võib küll olla kogeda põlgust ja vaenu nende poolt, keda sa ometi lõpmatult armastad ja kelle heaks kõike seda talud!

Tee rõõmusse viib risti kaudu

Ristilgi veel palub Jeesus oma Isa, 
et see andestaks tema mõrvajaile, leides nende süüd veidigi leevendava asjaolu: nimelt, et neil pole õieti aimugi sellest, 
mida nad tegelikult teevad. Kui keegi tapaks ta 
teades, et mõrvab Jumala Poja, 
kuidas siis võiks ta pääseda igavesest karistusest? Õigemini: toona võis seda tõesti pidada süüd kergendavaks asjaoluks, täna aga pole seda vabandust meile enam jäänud, sest teame: mida me iganes oleme teinud kellele tahes Issanda kõige pisematest vendadest, seda me oleme teinud talle (Mt 25:40).

Nõnda on Jumal maailma armastanud (Jh 3:16). „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” manitses Peetrus Õnnistegijat ristiteest hoiduma (Mt 16:22) ja veel suure neljapäeva õhtulgi olid tema hoiakud hoopis teistsugused kui meie Issandal: „Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!” hüüatas ta Jeesusele, kes Issanda ja õpetajana võttis teha alandavat orjatööd (Jh 13:8).

Ja siiski ei ole muud teed Isa juurde rõõmusse kui ristitee. Issanda tee kulgeb läbi endale suremise, kõige selle ristilöömise, mis seob meid iseenda tähtsuse ja kaduva maailma külge, ning andumise Isa armastusele.

Kes sel teel Jeesusele järgneb, käib seda kummalisel kombel juba siin ilmas aina enam koos Issandaga ülestõusmise vabaduses. Ta palub, ja talle antakse; ta koputab, ja Issand avab. Miski ei riku tema rahu isegi mitte 
surmavarju orus. (Ps 23)

Toomas Nigola

aasta vaimulik 2023