Kas kirikukäsiraamat on evangeeliumi ära kaotanud?

Thomas-Andreas Põder on võtnud vaevaks esitada oma seisukoht kirikukäsiraamatu (KK) eelnõust (vt EK nr 1, 2008). Tema meelest iseloomustab eelnõu «radikaalne kaugenemine luterluse keskmest».

1637. aastal ilmus Eestimaa konsistooriumi assessori ja Tallinna Toomkiriku ülempastori Heinrich Stahli neljaosaline «Käsi- ja koduraamat», esimene eestikeelne kirikukäsiraamat. Fotol raamatu tiitelleht.

Ta vaatleb seda objektivismi ja subjektivismi teljel ning esitab väite, et KK on tugevasti kaldu objektivistliku fundamentalismi poole. Põder defineerib objektivismi kui äärmuse – see on rõhuasetus kiriku õpetustraditsioonile, pühakirjale, vaimulikule ametile, ühesõnaga: välistele instantsidele.

Luterlik objektivism

Iseendast oleks ju ahvatlev võtta omaks kujutlus luterlikust keskteest katoliikliku objektivismi ja protestantliku subjektivismi vahel. Luterlus seisaks nagu kahe äärmuse vahel – ühel pool äärmuslik institutsionalism ja klerikalism, teisel pool vahetu jumalasuhte rõhutamine ning kiriku ja sakramentide kui väliste asjade põlgamine.
Kui aga süveneda Lutheri ja usutunnistuskirjade kriitikasse teatud keskaegsete õpetuste ja praktikate aadressil, siis paradoksaalsel kombel selgub, et kriitikatule alla satub nimelt keskaja kiriku subjektivism, mis väljendus indulgentsides, missaohvri õpetuses, inimlike struktuuride tähtsustamises jne. Asi on selles, et need ei toetu objektiivsele antusele – Jumala sõnale või korraldusele –, vaid on inimlikud leiutised ja täiendused Jumala armuvahenditele, Tema sõnale ja sakramentidele.
Luther ja usutunnistuskirjad ei väsi rõhutamast kiriku ja sakramentide «objektiivsust». Need on ju Jumala seatud, Tema sõna poolt ellu kutsutud. Piibelliku ja luterliku arusaama kohaselt on kirik – Jumala või Kristuse kirik – vertikaalne õndsusasutus, milles «Kristus toob õndsust õndsusetuile nähtamatus ja nähtavas Sõnas» (H. G. Pöhlmann). Lutheri järgi kutsub, kogub, valgustab ja pühitseb kirikut Püha Vaim. Muidugi, kirik koosneb inimestest ja on sellisena «pühade kogudus», kuid kiriku konstitueerib ikkagi Jumal.
Vaimulik amet on seatud Kristuse poolt ja vaimulikud toimivad koguduste karjastena, sõnakuulutajatena ja sakramentide jagajatena vice Christi, Kristuse asemel ja volitusel. Nad ei ole lihtsalt usuvennad, kes kaaskristlastele selgitavad, kuidas nad ise ühte või teist pühakirja kohta mõistavad, või siis tunnistavad, mida Kristus neile isiklikult tähendab. Nende ülesanne on kuulutada «objektiivset» Jumala päästesõna, evangeeliumi, mitte isiklikke arusaamu ja kogemusi.
Ka sakramentide kui päästevahendite toime ei sõltu luterliku õpetuse järgi ei jagaja väärikusest ega vastuvõtja usust. Vääritu preestri toimetatud ristimine või armulaud on kehtiv. Uskmatud saavad armulaual Kristuse ihust ja verest niisamuti osa kui usklikud, ainult et nad söövad enesele nuhtlust. Usk on vajalik sakramendi õnnistusrikkaks vastuvõtmiseks.
Äärmusliku objektivismi näide on Lutheri armulauakäsitus. Luther teatavasti eemaldas oma missakorrast armulauapalve (missakaanoni), jättes alles vaid seadmissõnad. Kristus saab armulaua andides reaalselt kohalolevaks seadmissõnade läbi. See ei sünni tänu inimlikule teole, vaid välisele antusele, nimelt Jumala sõnale ja tõotusele.

Kallutatud käsiraamat?

T.-A. Põder esitab etteheite: KK esindavat äärmuslikku objektivismi, rõhutades kirikut ja vaimulikku ametit Kristuse arvelt ja kaugenedes sellega luterluse keskmest. Paraku ei kinnita toodud näited seda väidet. Kuidagi ei selgu, et KK koostajad näeksid kirikut või vaimulikku ametit mingi omaette suurusena, lahus Kristusest ja Jumala sõnast.
Tundub, et Põder on eelnõusse sisse lugenud oma eelarvamused ja teeb nende põhjal hoogsaid üldistusi. Kahjuks mängib ta Kristuse ja evangeeliumi meelega kiriku, vaimuliku ameti ja sakramentide vastu välja, nagu oleks tegemist üksteisest lahus seisvate asjadega.
Tekib tahtmine lausa küsida: kui sõna «kirik» kasutamine mõnes seoses tekitab otse uskumatult suuri kahtlusi, siis kas poleks parem loobuda ka usutunnistuse lausest: «Mina usun… üht püha kristlikku Kirikut?» Kas ei peaks me kahtlustama vanakiriku ususümbolite autoreid kaldumises ebaevangeelsesse objektivistlikku fundamentalismi?
Mõned etteheited tunduvad lihtsalt norimisena. Mõistetamatu ja kummaline näib iroonia selle üle, et «jutlusel on tähtis koht jumalateenistuse tervikus». Mulle jääb mõistatuseks ka see, kui KK koostajate soovunelmana lastakse paista, et koguduse kohalolu pole üldse vajalik! Vabandust, aga see on juba puhas demagoogia.
See on mäng ühte väravasse, mis paneb küsima, kas ei kuma kriitika tagant läbi varjatud, «kesktee»-retoorikasse rüütatud subjektivism? Viimselt vajab ju «radikaalselt ja konsekventselt Jumala lapseks olemise armus» elav ristiinimene ikkagi kirikut ja sakramente kui väliseid õndsusvahendeid, mille Jumal ise on meile objektiivselt ja reaalselt andnud.
Kuid mis peamine, KK ei lükka kusagil kõrvale evangeeliumi ega takista puhta evangeeliumi kuulutamist. Loomulikult kannab iga käsiraamat oma ajastu teoloogilis-liturgilise paradigma pitserit. See kehtib muide ka roomakatoliku kiriku missakorra kohta, mõelgem II Vatikani kirikukogu toodud muudatustele rõhuasetustes, mis on omakorda mõjutanud protestantlikke kirikuid.
Kahtlemata tuleb alati selle poole püüelda, et liturgilised tekstid väljendaksid selgesti ja puhtasti kristlikku usku. Kindlasti oleksid T.-A. Põderi asjakohased ja heatahtlikud märkused asjale kasuks tulnud, kui need oleksid liturgiakomisjonile edastatud.
Kuid KK eelnõu on siiski kollektiivse töö vili, mitte kitsalt ühe inimese või seltskonna visioon. Eelnõu lõppteksti taga on aastatepikkused vaidlused ja hääletamised, revideerimised ja parandamised, praktikas järeleproovimised ja tagasisidega arvestamine.

Eesti luterlik traditsioon

T.-A. Põder arvab vanas agendaraamatus väljenduvat Eesti luterliku traditsiooni. «Eesti luterlus» vajaks muidugi omaette definitsiooni. Mis see on? Ja kellele on antud meelevald seda autoriteetselt defineerida?
1902. aasta eestikeelne keiserlik agenda kuulub kahtlemata 19. sajandi teoloogilisse ja liturgilisse paradigmasse, mida on mõjutanud – vastukaaluks ratsionalismile ja valgustusele – romantism ja uusluterlus. Omas ajas oli tegemist kahtlemata väärika saavutusega.
T.-A. Põderi meelest ei esinda see agenda ei subjektivistlikku ega objektivistlikku äärmust, vaid «luterlikku keskteed». Paraku jääb mulje, et teatud ringidest tulnud vastuseis KK-le ja toetus vanale agendale on lähtunud just «objektivismi» – kartusest. Need ringid esindavad pietismi ja ratsionalismi, mis on aga ühe mündi kaks külge. Mõlemale on omane usulis-teoloogiline subjektivism, nagu Põder seda tabavalt oma definitsioonis kirjeldab.
Ilmselt kardetakse, et KK kaotab ära liturgilise vabaduse ja lihtsuse, surub alla vaimuliku isikliku usutunnetuse ning seab talle kohustuslikud õpetuslikud ja liturgilised raamid. Tegelikult võimaldab KK palju suuremat mitmekesisust kui vana agenda. Asi on üht liiki spirituaalsuse kehtestamisest kaunis kaugel, seda tõendab liturgiakomisjoni materjalide laialdane kasutamine erinevates kogudustes.
Eesti luterlikku traditsiooni ei saa määratleda ainult 19. sajandi paradigmast lähtuvalt. Eesti kirik on alates 16. sajandist seisnud kontaktis nii kontinentaalse Euroopa (Saksamaa) kui Skandinaavia (Rootsi, Soome) luterlusega, kus rõhuasetused on erinevad kas või suhtumises liturgiasse ja vaimulikku ametisse. Uuemal ajal on lisandunud oikumeeniline kontekst (nt Porvoo kirikuosadus).
Eesti luterlikku identiteeti on kujundatud läbi sajandite. Tegemist on jätkuva protsessiga. Katsed monopoliseerida «Eesti luterlust» või kuulutada ainult teatud traditsioonid «meile omaseks» jäävad vaid üksikute isikute või ringide subjektiivseks arvamuseks.

Üks, kaks või mitte ühtegi?

T.-A. Põder väljendab soovi, et kirik jõuaks ühe käsiraamatuni. Selle kohta tuleb öelda, et liturgiakomisjon on 15 aastat eelnõuga töötanud teadmises, et uus kord asendab vana, seistes samas järjepidevuses vanade traditsioonidega.
Paraku on selgunud, et leidub neid, kes öeldavasti ei soovi mingeid muutusi. Selles olukorras ütles peapiiskop Andres Põder läinud aasta vaimulike konverentsil selgesti välja, et vana agenda jääb samuti kasutusele seal, kus seda soovitakse. Peapiiskoppi ilmselt ei usutud, sest kuidas muidu seletada kevadel ilmunud «Pöördumist agenda kaitseks»?
Täna oleme olukorras, kus kirikul puudub ametlik ajakohane käsiraamat. Paljudes kogudustes järgitakse liturgiakomisjoni materjale, mille kasutusele võtmine aastate eest vabaks anti. Teistes tarvitatakse eksiilkiriku väljaantud agendat, mida pole kodumaal ametlikult heaks kiidetud. Ametlik agenda peaks vist endiselt olema 1902. a keiserlik väljaanne, mida aga ilmselt kusagil enam ei kasutata.
Seda arvestades on piiskoplik nõukogu esitanud KK eelnõu vaimulike konverentsile ning otsustanud, et kui kirikukogu selle viimaks heaks kiidab, siis hakkavad meie kirikus ametlikult kehtima ka 1951. a Stockholmi agendas sisalduvad korrad. Ma ei tea, kas see on parim kompromiss.
Aga mis oleks alternatiiv? Jätkuksid ebakindlus ja segadused liturgia küsimuses, jätkuksid ka lõputud vaidlused jne. Ja kui aastate pärast uue tööga valmis saadakse, on vahepeal kiriku teenistusse asunud uued noored teoloogid, kes pole töö alguse juures olnud ja keda saavutatud tulemus ei rahulda.
Püüelgem siis selle poole, et KK eelnõu kui pika ja põhjaliku töö vili leiaks vastuvõtmist. Töö liturgiliste tekstide uuendamise ja parandamisega – nagu ka Piibli tõlkimisega – ei lõpe nagunii kunagi.

Veiko Vihuri,
õpetuskomisjoni ja liturgiakomisjoni liige