Kas vabadus tähendab iseseisvust?

Eelmises kirjutises kõnelesime Eesti iseseisvuse taastamise imest. Sellise ime teadvustamine peaks andma sisulise suuna meie edasisele arengule. Vabadusvõitleja Lagle Parek on rõhutanud, et meiesuguse väikerahva jaoks on taastatud Eesti rahvusriik erakordne luksus. Seda eripära tasub üha meeles hoida, kui kurdame igapäevase elu kallinemise või oma riigiasutuste kulukuse üle.
Eesti Vabariigi nimelise luksuse eest tulebki kallist hinda maksta nagu ikka luksuskauba eest. See tähendab, et sellise vabariigi kodanikelt eeldatakse tunduvalt rohkem aktiivset ja vastutustundlikku panust oma riigi heasse käekäiku, kui seda oodatakse prantslastelt või sakslastelt. Seda ootame eriti nooremalt põlvkonnalt, kel puudub totalitaarse ühiskonna isiklik taju.
Eesti ajalooline kogemus on meile pärandanud kaks olulist sõnumit. Esimene on optimistlik: isegi väliselt lootusetus olukorras võib kätkeda võidu võimalus. Seda tõendasid nii Vabadussõda kui ka 20. august 1991. Seevastu teine kogemus hoiatab, et isegi heades tingimustes pole meie riiklus kunagi sada protsenti garanteeritud. Hävingut, mis algas juunis 1940, ei suutnud fantaseerida isegi põlised pessimistid.
Ühe aastaga hävitasid kommunistlikud usurpaatorid terve riigiaparaadi, saatsid laiali enam kui kümme tuhat MTÜd, arreteerisid tuhandeid ja mõrvasid sadu kodanikke, teostasid massiküüditamise, lämmatasid vaba sõna, likvideerisid eraalgatuse … Seetõttu on täna esmatähtis tugevdada meie kodanike motivatsiooni kaitsmaks oma vaba riiki. Kuid riigikaitse ei seisne üksnes sõjalises, vaid esmalt moraalses ja vaimses valmisolekus.
Laulva revolutsiooni ajal tõusis ülimaks sihiks vabadus. Seda saavutust naudime juba 33. aastat. Kuid ka Eestis sai pärast 1991. aastat oluliseks Erich Frommi poolt 1941. a teoses „Põgenemine vabadusest“ püstitatud dilemma: vabadus millestki? Või vabadus millekski? Rõhumise all oli kõigile selge, millest tahetakse vabaneda. Ometi, täieliku vabaduse saabumisel tabab paljusid pohmelus: mida mina ise oma vabadusega peale hakkan, kui enam kedagi minu elu suunamas ei ole? Just siis nõuab teadvustamist vabaduse mündi teine pool – vastutus.
Tammsaare hoiatas juba 1930ndate keskel, et demokraatia tähendab ainult ja eranditult kohuse- ja vastutustunnet. „Demokraatidena peame kõigepealt õppima piirama, valitsema ja kohustama iseendid.“ Kirjaniku sõnul olime toona veel poliitilised alaealised, kes ei armastanud kohuse- ega vastutustunnet. Kas oleme tänaseks täiskasvanumaks saanud? 19. sajandi algul tõdes USA neljas president ja põhiseaduse konvendi võtmekujusid James Madison: „Me rajasime oma tuleviku iga kodaniku võimele iseennast valitseda.“ Millele USA teine president John Adams lisas: „Pole valitsust, kellel oleks võimu võidelda inimlike kirgedega, mis on end valla päästnud moraali ja religiooni kontrollist. Meie konstitutsioon on koostatud üksnes moraalsete ja religioossete inimeste jaoks.“
Eesti vabanemise dramaatiliste aastate järel oli mõistetav taasleitud vabaduse kasutamise uus mõte – saavutada kiiresti Lääne heaoluühiskonna hüved, mugavus ja turvalisus. Euroopa Liiduga ühinemine koos globalismi idealistliku tõlgendamisega avas selleks tee. Kogu Euroopas hakkas domineerima heaolu ja turvalisuse pideva kasvu pseudoreligioon. Progressiusk tekitas lootuse, et vaba elu suundub kindlal kursil paremusele.
Samas pimestas heaolu kasvu, piiramatu eneseteostamise ja tarbimise üha avarduv perspektiiv inimesed elu sügavama mõtte, vaimsete väärtuste ning ka isikliku vastutuse suhtes. Sellest võrsunud mugavusdemokraatia ohu eest hoiatas juba aastal 1981 suur eurooplane Otto von Habsburg. Ta meenutas Rooma impeeriumi, mille allakäiku suunas riigi lõpufaasis valitsenud loosung „Leiba ja tsirkust“. Kas võime nentida, et tänase ühiskonna juhtmõtteks on kujunenud tarbimine ja meelelahutus? Poliitikagi on muutumas meelelahutustööstuse osaks.
Tarbimine ja meelelahutus kuuluvad loomuldasa inimelu juurde, kuid terve Euroopaga on juhtunud midagi, millele kardinal Ratzinger (tulevane paavst Benedictus) aastal 2004 pani kainestava diagnoosi „Euroopa on haige“. Ratzingeri hinnangul on oma edukuse kõrgpunkti jõudnud Euroopa sisemiselt õõnes, tema vereringe on seiskumas, olles taganenud omaenda usulistelt ja moraalsetelt põhialustelt. Euroopa kultuur on mandunud tehnoloogia- ja kaubandustsivilisatsiooniks.
Need hoiatused meenutavad ikka ja jälle kodanikuvastutust. Eesti on väliste tunnuste põhjal vaba riik – vabad on ka tema kodanikud. Kuid kas ka iseseisvad? Iseseisvad maailmavaateliselt, moraalselt, majanduslikult? Sest riik on iseseisev sedavõrd, kuivõrd ta saab toetuda iseseisvaile kodanikele. Kogu Euroopas aga võtab maad vastupidine tendents – elanike kasvav sõltuvus riigist ja Brüsselist, nende abist ja reeglitest. Samuti sõltuvus massikultuurist, ühe päeva vajadustest ja mentaliteedist. Igapäevaelu saginas ja muredes võrsub inimlik õigustus: andke raha, mul pole mahti iseseisvaks mõtlemiseks ega poliitikaks – aega kulub niigi nutiekraanide jälgimiseks.  

Järjeartikkel ilmub järgmises numbris
 

Tunne Kelam
poliitik