Kristlik haridus – kellele ja milleks seda vaja on?

Esimesel septembril alustas Põlvas tööd kristlik koolike, Tartu luterliku Peetri kooli filiaalina tegutsev Põlva Jakobi kool, mis loodab ajapikku kasvada täiemahuliseks 9-klassiliseks põhikooliks. Et minulgi on olnud võimalus väikestviisi osaline olla selle kooli sünni juures, olen viimase üheksa kuu jooksul pidanud korduvalt vastama küsimustele stiilis „milleks seda kooli ikka vaja on?“, „mis siis tavakoolil viga on?“ ning „mis imeasi see kristlik haridus üleüldse on?“. Seda viimast päris minult ka kirikulehe toimetus ning viisakale küsimusele on teadupärast kohane ka viisakalt vastata, nagu juba Pipi Pikksukk teadis.
Kristliku hariduse olemusest on õigupoolest kirjutatud varemgi päris mitmel pool ja minust märksa targemate inimeste poolt. Ka eesti keeles, näiteks veebilehel http://haridus.ekn.ee. Raske on sel teemal millegagi üllatada või kuidagi originaalne olla ning sestap piirdun vaid paari tahuga, mis minu kui lapsevanema, kristlase ja kogudusevaimuliku jaoks kõige olulisemad näivad.
Esiteks pean ma hariduse juures tähtsaks lähtumist õigest maailmavaatest. Jah, Eestis puudub põhiseaduse kohaselt riigikirik, kuid see ei tähenda, et just ateism või agnostitsism peaks olema n-ö vaikimisi alus, millest hariduses ja maailmamõistmises lähtuda tuleks. Ometi näib see tänase Eesti n-ö tavakoolides olevat norm. Tunnistan, et mul on vahel raskusi mõistmisega, miks suur hulk inimesi väidab end viibivat ületamatus teadmatuses selle kohta, kas maailma esmane reaalsus on Jumal või juhus, kuid praktilises elus lähtub samas ometi ilma igasuguste põhjendusteta eeldusest, et Jumalat ei ole. Miks ometi, kui võrdse tõenäosuse korral oleks ju kõigiti arukam valida lihtsam, turvalisem ja tõenäolisemalt õnnelikkusele viiv alternatiividest? Kristliku hariduse eripäraks tänase Eesti kontekstis on selgelt teistlik, Jumalat esmaseks reaalsuseks tunnistav maailmavaateline alus ning püüdlus sidusa mõtlemise poole kõigis küsimustes.
Niisugune alus on midagi märkimisväärset muidugi justnimelt tänase Eesti kontekstis. Mõneski teises aegruumi nurgas ei pööraks me sellele suuremat tähelepanu, see oleks loomulik. Spetsiifiliselt kristlikuks muudab teistlikul maailmavaatel põhineva hariduse siiski see, et Jumalat usutakse olevat ka lihaks saanud ja meie keskel elanud, meie patud lunastanud ja meile Pühas Vaimus jätkuvalt võrratult ligi olevat. Niisuguselt aluselt võrsuvad ka koolipere omavahelist läbisaamist ja ühiselu korraldavad arusaamad ning praktikad, mis annavad kristlikule kooliperele hubaselt perekondliku ja armastusrikka tonaalsuse.
Samast pinnasest võrsuvad ka koolivälist eluviisi puudutavad õpetused ja väärtushinnangud, mida lastele õppekavas ettenähtud teadmiste kõrval kaasa antakse. Õige on ütlemine, et hea kool peaks andma ühtaegu nii väärt haridust kui ka väärtusharidust. Kui meid ümbritsevas massikultuuris mõjub voorustest ja neis kasvamise poole püüdlemisest kõnelemine pentsiku vanamoodsusena, siis kristlikus koolikeskkonnas peaks see olema loomulik osa nii õpetajate endi eluviisist kui ka sellest ettevalmistusest, mis õpilastele iseseisvasse ellu astumiseks kaasa antakse.
Kui me kristlastena usume, et elav ja igapäevane suhe Jumalaga on iga inimese jaoks kõige tähtsam asi, siis miks peaksime seda võrratut rikkust peitma oma laste eest, taandades usuasju üksnes kuhugi kõrvalisse privaatsfääri?
Pole sugugi vähetähtis seegi, et kodus ja koolis tõeks peetav ja väärtustatav oleksid vähemalt peaasjus samad. Kui laps, kel kasvades nagunii on piisavalt vaevanägemist maailmast ja iseendast sotti saamisega, peab toime tulema veel ka vastandlike ootuste ja nõudmistega nende poolt, kes on tema jaoks autoriteedid, tekitab see talle asjatult pingeid ja muret.
Tavakoolides esineb ka klassi- ning koolikaaslaste poolset üleolevat mõistmatust ja halvakspanu end kristlaseks tunnistavate õpilaste suhtes. Jah, väga paljud usklikest peredest pärit lapsed on pidanud seda üle elama, kuid kui on võimalik kannatusi vähendada, siis miks mitte seda teha. Ja vastupidi: kui nii kodus kui ka koolis on loomulik, et päeva, tundi ning söögikorda alatakse tänu- ja õnnistuspalvega, aitab see ka lapsel julgemini kogu elu oma Looja ja Issandaga jagada ning selles õnnelik olla.
Kokkuvõtvalt siis vastan küsijale, et mu meelest on kristliku hariduse peamisteks tunnusteks maailmavaateliselt kolmainsa Jumala esmast reaalsust tunnistav ja evangeeliumi õpetusest lähtuv, nii füüsiliselt kui ka vaimselt turvaline keskkond, kus omandatakse ühtaegu nii väärt- kui ka väärtusharidus.

 

 

 

 

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja