Me tahame aidata

Kirjutamine on hea viis oma mõtteid paremini korrastada. Kellelegi vastamine aitab sageli ka endal küsimuste üle sügavamalt mõelda. On küsimusi, mille puhul teame juba enne vastamist, et head vastust meil anda pole.
Mis on see hea vastus? Vahel on see vastus, millega tahame küsijale rõõmu valmistada või teda rahustada. Teinekord tahame anda õiget vastust ehk siis võtame endale päris suure vastutuse, arvates, et see, mida meie teame olevat õige, ongi õige vastus sellele küsimusele. On küsimusi, millele vastamise unustame kiiresti, ja on neid, mille üle juurdlemine viib meilt une. Sõltub muidugi ka sellest, kes, kuidas ja millal küsib.
Viimaste nädalate jooksul on minu jaoks kõige raskemad küsimused olnud need, mis puudutavad abistatud enesetapu, eutanaasia ja väärika elulõpu teemat. Vahetult pärast minu eelmise loo ilmumist tõusis elu lõpu teema väga selgelt paljude inimeste mõtteisse. Siinkohal tänan ka Eesti Kiriku lugejat, kes e-posti vahendusel oma mõtteid minuga jagas. Ma ei hakka siinkohal kordama neid, mis nagunii meedia vahendusel üles kerkisid. Nopin neist arutlustest välja selle osa, millega olen ka ise kokku puutunud.
Soovime, et meie elu mööduks võimalikult kannatuste- ja vaevadevabalt. On neid, kellel õnnestubki oma elu selliselt elada, et ka vanas eas pole eriti millegi üle kurta. Kas on need inimesed olnud nii terved ja õnnistatud, et pole pidanud kannatama ei füüsiliste ega hingeliste vaevade pärast või on nad siis osanud oma elus keskenduda sellele, mis on hästi ja mille eest olla tänulik? Ilmselt võib olla mõlemat korraga.
Samuti on ju inimeste talumisvõime väga erinev. Mis ühe inimese jaoks on suur valu, on teise jaoks olukord, kus ta alles hakkab märkama, et midagi on korrast ära. Erinevad oleme sellegi poolest, kas me oskame ja tahame teiste pakutud abi vastu võtta. Paljud inimesed kannatavad igapäevaselt erinevate asjade, mitte ainult tervisemurede pärast, kuigi abi ja leevendus nende olukorras on käeulatuses.
Üldiselt on inimesed abivalmis ja kui teatakse, et keegi kõrval on hädas, siis midagi tahaks ja saaks ligimese jaoks ju ikka teha. Küsimus on alati ka selles, kas abi pakkuda sooviv inimene oskab valida viisi, vahendid ja aja oma abikäe ulatamisel. Kas see on abiks selles hetkes sellele inimesele tema olukorras?
Elu algust ja lõppu puudutavates küsimustes ning nendega seotud kannatustes oleme aga üsna abitud. Loomulikult tahaksime siingi aidata. Vähendada valu, teha olematuks pisaraid, muuta tingimusi, milles abivajaja peab olema või elama. Kui tegemist on surijaga, siis tahaks teha kõik „õigesti“. Mis on surija puhul „õigesti“? Milline on see abi, mida surija vajab?
Mida vajab inimene, kelle elu on aastatepikkune piin? Võib-olla pole see vaevades olija füüsiliselt nii haige, et teda peaks põetama, kuid tema hingehaavad on nii sügavad, et need on muutunud talumatuks. Kuidas siis aidata? Kuidas aidata tema lähedasi? Me tahame aidata, kuid meil napib teadmisi, julgust, armastust, raha, aega jne.
Igaüks saab seda loetelu veel täiendada vastavalt sellele, millised on olnud tema kogemused aitaja rollis. Ometi on sellega nii, et me kõik vajame aeg-ajalt kellegi abi. On olukordi, kus me saame alles tagantjärele aru, et meid on aidatud. On aitajaid, kes annavad ennast nii tühjaks, et nende endi elu selle võrra lüheneb.
Oluline küsimus aitamise juures on muidugi vastutusel. Kes võtab vastutuse ja mil määral? Igapäevastes aitamistes on vastutust kergem kanda, inimese elu ja tervist puudutavas on see vastutusala vahel talumatult raske. Kuidas kanda seda koormat, kui pead otsuse tegema kellegi teise elu kohta? Vastused võtavad kordades rohkem ruumi, kui mulle hetkel antud.
Õnneks on meie igapäevased abistamise ja abistatud olemise olukorrad lihtsamad. Tänumeelt ja tarkust meile meie eluolukordades!