Mida peaks tegema see, kes on kirikus pettunud?

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Misjon / Number:  /

Kõigepealt võiks temalt uurida ja täpsustada, kuidas ta mõtleb. Millest ta ikkagi räägib, kui kasutab sõna „kirik”, ja mida ta saaks ise teha, et ei peaks kirikus pettuma.

Annely Neame. Foto: Meeli Küttim

Miks kellegi pettumine kirikus peaks meid kõiki huvitama? Mismoodi ta end tunneks, kui kõik oleks kirikus täiesti hästi? Mis oleks teistmoodi? Millal ja kus on ta kogenud ideaalset kogukonda? Mis siis olemas oli? Mida ei olnud?

Kas tõesti nokk kinni, saba lahti?

Kui kaugel on skaalal 1–10 temas pettumust tekitanud kirik ideaalsest? Mis aitaks läheneda hindele 10? Mida ta ise saaks teha? Mida ta soovitaks teha kellelgi, kes tema juurde nõu küsima tuleb? Mida ta teeks siis, kui ebaõnnestumine ei oleks võimalik? Kas on midagi, mida saab teha ideaalpildi poole liikumiseks kohe praegu?

Keegi ei taha, et tema üle kohut mõistetaks enne, kui teda on ära kuulatud. Juhina kardan ma aga sageli, et teen oma seisukohtade väljendamise ja usu eest seismisega haiget neile, kes minust aru ei  saa ja kellega dialoogini jõuda ei ole isegi võimalik.

Nokk kinni, saba lahti, nagu ütleb eesti vanasõna. Ometi on ühiselt elamise kunst väärt viljelemist ja kui see kuskil võimalik on, siis kirikus.

Vaimne kogukond versus organisatsioon

Kirik võib olla nii vaimne kogukond kui ka institutsionaalne organisatsioon. Oluline on mõista, millist kirikukogemust inimene otsib ja kas tema ootused langevad kokku tema väärtusi kandva tegelikkusega. Pettumine kirikus võib tuleneda erinevatest põhjustest, alates isiklikust kogemusest kuni kiriku institutsionaalsete probleemideni välja.

Oluline on selgitada välja, mis täpselt on pettumust tekitanud ja mis aspektides on kogemus erinev oodatust.

Eesti religioonisotsioloogiline reaalsus paistab olevat see, et enamik ristitud inimesi (vaimne kogukond) ei puutu kokku kiriku (institutsionaalne organisatsioon) juhtimisega ega ka kiriku igapäevase elu tegemistega (jumalateenistustel kogunev ja neid läbi viiv seltskond).

Kiriku (institutsionaalse organisatsiooni) juhtimine on usaldatud väga kitsa ringi inimeste kätte, kellega kokkupuute võimalus enamikul inimestel (vaimsel kogukonnal) puudub, kuigi seaduste järgi on kõik korras, sest igal täieõiguslikul koguduseliikmel on võimalik valida esindajaid ja kandideerida juhtorganitesse.

Kirikut juhitakse põhikirja kohaselt

Kirikuseadustik ja põhikiri on põhjalikult koostatud ja kirikut (institutsionaalset organisatsiooni) juhitakse selle alusel peaaegu laitmatult.

Aga proovige kirikus millegi suhtes oma arvamust avaldada, tehtu kohta küsimusi esitada või millegi muutmiseks ettepanekut teha ja te saate teada, kui valesti te mõtlete ja kui paljude seaduste vastu eksite.

Lisaks kuulete, et arvamusi ja muutmisettepanekuid peab tegema õige inimene (juhtimisrolli valituks osutunu), õigel koosolekul (nõukogu, juhatus, sinod, kirikukogu vms) õiges vormis. Iga avaldus peab käima läbi õiged protseduurid, sest muidu ei ole võimalik seda protokollida ja kui see pole protokollitud, siis pole seda olemas.

Kui ma võiksin olla rahul, miks ma siis ei ole?

Enamiku ristitud inimeste kirikuga seotud muredel ja rõõmudel ei ole aga palju tegemist seadusandluse muutmisega või mõnele institutsionaalsele ametikohale valituks osutumisega.

Valitud ja volitatud isikud juhivad seaduskuulekalt institutsionaalse organisatsiooni kulgemist elutormide keskel. Ma võiksin olla rahul, sest laev on turvaliselt juhitud.

Ma võiksin olla rahul. Aga ma ei ole. Mu süda valutab, sest ma tean, et ka minu sees elab Püha Vaim, kelle tunnistus on kooskõlas pühakirjaga, ja ka mina saan ja pean kasutama neid ande, mida Jumal mulle andnud on.

Ja ma näen, et enamik ristitud inimesi ei tea, ei mäleta või ei oska tahtagi võtta vastutust, et vaimse kogukonnana viljeleda ühiselt elamise kunsti ja selle läbi muuta maailma ilusamaks ja paremaks elupaigaks kogu loodule.

Inimesed ootavad juhendamist

Inimesed (ilmikud) vajavad juhendamist, et nad õpiksid kasutama neid ande, mida Jumal neile andnud on.

Misjon112 on missionaalsele liikumisele hoogu andev projekt, mille tegevus keskendub tööle vaimulike ja teiste juhtimisrollides isikutega, et nad märkaksid kõiki inimesi oma kogudustes ning asuksid kasvatama, õpetama ja juhendama uusi vaimulikke juhte. 

Selline tegevus on valitud väga põhjaliku analüüsi ja eeltöö tulemusel. Nimelt saab just koguduse vaimulik avada või sulgeda suhtlemis-/juhtimiskanalid oma koguduses.

Kui mina mõtlen kirikust, siis ma mõtlen Jeesuse kutse vastu võtnud inimeste vaimsest kogukonnast ja mitte ainult nendest, kes juba sellisena koos toimivad, vaid ka nendest, kes veel ei tea kas, kus ja kuidas järgmisi samme astuda.

Neid inimesi on tarvis juhendada, õpetada ja kasvatada. Usun, et oma andidest lähtuvalt saab iga inimene muutust maailmas oma koguduse kaudu esile tuua, ning et õpetaja eriülesanne on olla inimeste vaimulik teenija ja võimestaja nendele antud juhtimisandide kasutamiseks.

Kogu loodut teenima

Ma usun ja pean õigeks, et kirik on Kristuse ihu, mille liikmed on kõik ristitud inimesed ja kus iga inimene vastutab Jeesuse ees isiklikult selle eest, kes ta on, mida ta talle antud andidega teeb ja mida tegemata jätab.

Jeesus Kristus on pea ja meie oleme liikmed, igaüks on täiesti unikaalne ja täiuslikult Jumala näo järgi loodud. Igaühele on Jumal andnud ande, millega just see inimene saab ja peab teisi inimesi ja kogu loodut teenima. Jah, just teenima. Teeniv juhtimine ja juhtimisandide kasutamine kirikus on need põhimõtted, mis on kindlasti olemas minu unistuste kirikus.

Teeniva juhtimise põhimõttel

Igaühele on Jumal andnud ande ja ta ootab, et igaüks neid ande kasutama õpiks ligimese kasuks.

Misjon112 õpikogukonnana keskendume teeniva juhtimise põhimõtete (Mk 10:35–45) ning erinevate juhtimisandide (Ef 4:11–16) kasutama õppimisele ja üksteise toetamisele. Seda tööd tegema ja selle töö kaudu vaimulikke teenima olen ma pühendunud.

Kirikuks olemist aitab väljendada konviviaalsuse (ingl conviviality) mõiste, mis kirjeldab sotsiaalset ja harmoonilist kogukonna kooselu ning inimestevaheliste positiivsete suhete edendamist.

Kiriku sotsiaalne aspekt võiks olla kooskõlas konviviaalsuse põhimõtetega, sest see soodustab ühistunnet, toetust ja austust kogukonnaliikmete vahel ning julgustab inimeste omavahelist koostööd ja vastastikust abistamist.

Kui kiriku sotsiaalne tegevus keskendub kogukonna ühtsusele, toetamisele ja kaasamisele ning aitab luua avatud ja toetavaid suhteid erinevate inimeste vahel, siis võib seda pidada konviviaalsuse põhimõtetega kooskõlas olevaks.

Oluline on, et igasugune tegevus ning selle koos juhtimine oleks kõigile kättesaadav ja kaasav ning võimaldaks igal kogukonnaliikmel tunda end aktsepteerituna ja toetatuna.

Jeesus andis oma õpilastele uue käsu: armastage üksteist! Nii nagu Jeesus on meid armastanud, nii peame ka meie üksteist armastama. Ja selle armastuse järgi, mis meil omavahel on, tuntakse ära, et me oleme Jeesuse õpilased.

Annely Neame

EELK Misjon112 projektijuht