Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel

Tolsamal ajal tulid mõned variserid ja ütlesid Jeesusele: «Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!» Aga tema ütles neile: «Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule. Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha! Aga ma ütlen teile, te ei näe mind enne, kui tuleb aeg, et te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!»
Lk 13:31–35

Kahju neist loomadest… See, et rebane on rabiinlikus kirjanduses salakavala inimese võrdpildiks, teeb temast kuidagi pahelise eluka. Ikka ja jälle püüab inimlaps oma kombed kellelegi teisele pähe määrida. Olgu selleks siis loomad või koguni Jumal ise.
Variserid on tublid. Seekord tulevad nad Jeesust hoiatama Heroodese eest, kes eht idamaise despoodina kardab konkurentide teket ja on otsustanud nendega võidelda kus ja kuidas iganes.
Jeesus peab jätkama oma rändu. Kõik, kes on teel tõelise eesmärgi poole, peavad jätkama oma rändu. Tihti tundub see kõrvalseisjale andestamatult põikpäine, vahel lausa pentsik ja naeruväärne, sest me kõik ju teame, et maailma ei saa parandada, et elus maksavad mõned paratamatud seadused, kui sa ei taha hammasrataste vahele jääda jne.
Jah, naeruväärsed me kardame olla. Olen aga vahel mõelnud, et just naeruväärsus on tihtipeale tõeliselt loov ja edasiviiv. Sellepärast oli mul tõepoolest hea meel, kui sattusin Mircea Eliade raamatukest lugedes ühes tema essees ridadele: «Mulle tundub, et naeruväärsus on dünaamiline, loov ja uudne osis igas teadvuses, mis peab end elusaks ja tunnetab elusalt.»
See, kes peab nähtamatut olulisemaks kui nähtavat, on kindlasti enamiku arvates vähemasti veidi imelik. Meile meeldib väljapeetult ja targa näoga kõnelda nn elureaaliatest… ja samas põgeneda korrastatud absurdi. Jeesus tahab avada meie silmi, et me ei lepiks etteantud piiridega ja nähtava maailma näiva arukusega. On vaja käia teed tähtede poole, hoolimata sellest, et üldjuhul ei kasva me seljale tugevaid ja kandvaid tiibu sõpradele imetluseks ja katsumiseks. Jeesus läheb ennemini surma, kui lubab meil asiste tähenärijatena ennast siin ilmas mugavalt sisse seada ja Suurel Päeval küsida veel taevariik pealekauba osutatud teenete eest.
Juhan Viiding on ühes oma luuletuses kirjutanud: «ma pole iial loonud proosapalu, mis on küll see, mis ellugi ei mahu?»
Kas ei oleks tore, kui me ka kristlastena järelejätmatult keskenduksime sellele, mis argipäeva ei mahu, mis jääb väljapoole Heroodeste kavalaid võimumänge ja variseride kätteõpitud tublidust. Võib-olla tõesti jääme siis selles elus mõistetamatuks, kuid me oleme ise elavad ja julgeme käia taevateed kui nood kõikide aegade naeruväärsed.
Lõppude lõpuks ei ole meid kutsutud siin elus endid mugavalt sisse seadma, vaid inimeseks saama. Tähtede selgeks saamine ja arvutuskunst on siin alles eeldusteks millelegi suuremale.
Jeesus peab minema Jeruusalemma. Pühasse linna. Surma linna. Ülestõusmise linna.
Jeesus kurdab suure linna saatuse pärast: «Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!»
Jumal hoiab oma lapsi, kuid mitte selleks, et nendega midagi ei juhtuks. Jeesuski ei räägi siin mitte turvakodu loomisest vaevatuile, vaid niisugusest kaitsest, mis teeb inimese julgeks ja usaldavaks, nii et ta tahab olla koos nendega, kes ütlevad: «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!»
Siis on me elul olnud tähendus, hoolimata sellest, kui ka paljud meid haletsevad või narrideks peavad. Aga narr on ju alati olnud tõe teenistuses.
Christian Bobin, kes on kirjutanud suurepärase raamatu Assisi Franciscusest, mõtiskleb: «Me elame linnades, tööpaikadel, perekondades. Kuid see koht, kus me tõeliselt elame, pole õigupoolest lihtsalt mingi koht. Koht, kus me elame tõelist elu, pole mitte see, kus me veedame oma päevad, vaid see, kus me loodame – teadmata, mis see on, mida me loodame, ja kus me laulame – mõistamata, mis see on, mis meid laulma paneb.» Aamen.

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja