Silm on ihu lamp

Mt 6:19–23
Oleme reformatsiooni juubeliaasta tähistamise lõpusirgel, 31. oktoober ei ole enam kaugel. Tehtut on peagi seljataha jääval juubeliaastal palju. Milliseks kujuneb sel ajal külvatust võrsuv vili ning millisesse aita see paigutub, hakkame nägema niipea, kui terad võrsuvad ja saabub lõikus. Kogeme lootusetunnet, kui võime tõdeda, et aidad on täitunud soovitud ja oodatud viljaga.
Kas saaksime praegu juubeldada, kui aastasadade vältel oleks keskendutud üksnes „usurõõmudele“, mis kedagi ei riiva ega pahanda? Kas saaksime rõõmustada, kui noor Luther poleks oma usule kindlaks jäädes toiminud, kirjutanud ja kõnelnud? Kas julgeksime kogu maailma ees sõna võtta, kui miski riivab meie usulisi tundeid, meie usku, veendumusi, meie elu? Kas suudame vahet teha sellel, kes „indulgentsiga kaupleb“, ning sellel, kes püüab kõike tasuta jagada ja niimoodi meid armu odavuse küsimuse ette seab? Kas tõesti on kõik tasuta?
Armu, mis meile on osaks saanud, ei saa kuidagi odavaks pidada. Selle eest on makstud kõrget hinda. Vaevalt sooviks või jõuaks seda keegi veel kord tasuda. Kas see arm on aga endiselt nii kallis, et kõigega riskides usuküsimustega avalikkuse ette tulla julgeksime? Eriti ajal, mil meilt seda ei nõuta ning selline aktiivne tellimuse puudumine võimaldab vajaduste ning väljakutsete ees osaliselt silma sulgeda, et silm meid ei valgustaks.
Enne pagulaskriisi oli nii Euroopas kui mujal demokraatlikus maailmas üpris juurdunud arusaam, et usust on 21. sajandiks saanud üksikisiku ja väikeste kogukondade siseelu valdkonda kuuluv küsimus. Arvati, et religiooni puutepunkt üldsusega asetub pigem ajaloo kui tänapäeva ja tuleviku teemade keskele. Tegelemiseks vaid neile, kellel veel huvi on. Arvestada tuleb huvitatuil asjaoluga, et maiseid aardeid selline tegevus ei tõota ega too, küll aga lisab üldsusele arusaamatuks jäävat ebamaisust.
Konfliktid Kesk-Aasias ning Euroopasse jõudnud pagulaskriis tõstatasid aga teemad ning rohked arutelud „taevastest aaretest“ taas demokraatliku üldsuse huvisfääri. Seetõttu on mitu religiooni oma dogmade, väärtuste ja tulevikupüüetega saanud diskussiooni objektideks nii riiklikel kui rahvusvahelise suhtluse tasanditel. Need on olemas ja puudutavad pea kõiki eluvaldkondi. Silma kas või osaline sulgemine ei tundu olevat valikute hulgas. Kodu loomine ja selle hoidmiseks vajalike kulutuste tegemine ei ole varanduse kogumine. Vastupidi, selleks, et saaksime panustada kodu, pere ja riigi püsimisse, tuleb külvata, et lõikusajal oleks lõigata, tuleb näha vaeva, et majal oleks katus, küte ja muu vajalik, perel riided ja toit ning kõikides suhetes valitseks rahu ja tasakaal. Apostel Paulus andis sellise käsu Tessaloonika kogudusele: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu! Niisuguseid me käsime ja manitseme Issandas Jeesuses Kristuses, et nad vaikselt töötades sööksid oma leiba.“ (2Ts 3:10,12)
Mida siis teha? Mis on esmatähtis? Toit on kõhu jaoks ja kõht toidu jaoks. Maksuraha kuulub riigile. Inimese hing ja elu kuuluvad Jumalale, kes annab nii seemne külvajale kui ka saagi lõikajale. Nii ei saa olla külvajal eesmärgiks maiste aarete kogumine, vaid toit ja maksude tasumine. Need tagavad nii poliitika, julgeoleku, sotsiaalvaldkonna kui kõige muu toimimise – ikka seoses külvi ja lõikusega. Ei saa ju midagi lõigata, kui seda ei ole enne külvatud ja kasvatatud.
Siinjuures ei tohi ühtegi valdkonda üle- ega ka alatähtsustada või -hinnata. Nagu on roll toidul ja kõhul, nii on oma ülesanne ka kõigel muul: usul, väärtustel ja rõõmul. Kui üks neist kannatab, kannatavad kõik koos. Nii nagu juhtuks paigas, kus elab üks tark koos kümne rumalaga. Tark kannataks rumaluse käes, ilma et rumalus sellest arugi saaks. Rumalusel on aga „silm kinni“ ja kogu kogukond kannatab pimedust. Kannatusest ei ole väljapääsu üksinda, võti peitub rumalates – nende õpetamises, harimises, oskuste ja harjumuste paremaks muutmises. Selles jällegi on igaühel ja igal asjal oma osa ja aeg. Aeg külvata, aeg lõigata, aeg silmad avada, õppida ja õpetada. Mida avaram on meie silmaring, seda tõenäolisemalt suudame reageerida juba enne, kui õnnetus võimust võtab. Olgu selleks siis kellegi püüd armu ja õiglusega avalikult kaubelda või mõni peidetuks jääv kavatsus. Selle mõistmises on arutelud kultuuridest ja religioonidest lähtuvate väärtuste ning viljade üle igapäevaelu osa, mitte teemad, millega tuleb ainult kriisi või juubeli tingimustes tegelda.
Reformatsioon tõi endaga kaasa ulatusliku muutuse ning lahknenud arvamustes taas ühise keele leidmine on võtnud sajandeid. Harjumatu ja üllatuslikuga harjumine võtab alati aega, mõistmisele jõudmine on seotud paljude küsimuste ja paljude vastamistega. On rõõm pisikestest asjadest, mis on korda läinud, ning häid tegusid loonud tahtest, mis on kristlaskonda taas usus ja hoolitsemises kokku liitnud. Pingutagem edasi selle nimel, et me ei osutuks pimeduseks, vaid juhatavaks valguseks. Ärge tüdige head tegemast! (2Ts 3:13) Aamen.

 

 

 

 

Alo Martinson,
Tallinna Peeteli koguduse õpetaja