Teoloogilisest haridusest

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi (EELK UI) asutamisest möödus tänavu mais 75 aastat. Sel puhul on kohane arutleda teoloogilise hariduse tähenduse ja rolli üle. 

Alustan lähteolukorra visandamisega, milles me tegelikult oleme, s.t meie tegeliku olukorra põgusa iseloomustamisega. Just see meie tegelik olukord moodustab ruumi, kuhu asetub igasugune haridus, k.a teoloogiline haridus. 

Lähteolukord ei ole mitte alati juba valitsev üksmeel, vaid pigem erinevate arusaamiste, mitmesuguste vaadete paljusus. Lähteolukord ei ole mitte kõigile omase nn terve mõistuse või väljavalituile omase autoriteedimõistuse enesestmõistetavus, vaid mitmesuguste arusaamade põrkumine, pinge ja konflikt. 

Sellises olukorras on teoloogilise hariduse oluliseks ülesandeks ja funktsiooniks dialoogikultuuri edendamine. Teoloogiline haridus ongi olemuslikult ja läbinisti dialoogikultuuri väljendus. Selle kinnituseks ja avalduseks on tõsiasi, et teoloogilist haridust ei saa omandada ega anda mitte keegi üksinda. 

Teoloogiline haridus on olemuslikult ja alati ühine ettevõtmine. See tõdemus teoloogilise hariduse sotsiaalsest või osaduslikust iseloomust leiab muu hulgas väljenduse asjaolus, et usuteaduskond koosneb mitmetest õppetoolidest ehk usuteaduslikest spetsiaalvaldkondadest. Meie juubilari puhul konkreetselt: EELK UI usuteaduskond jaotub piibliteaduste, kirikuloo, võrdleva usuteaduse, süstemaatilise teoloogia, praktilise teoloogia ja õigeusu õppetoolideks. 

Üks oluline asi, mis teoloogilise hariduse kontekstis toimub, on taju teravdamine selles suhtes, et erinevate arusaamade, erimeelsuste olemasolu ei ole mitte ebatavaline ja selles mõttes ebanormaalne olukord, vaid vastupidi: just kõige tavalisem olukord. 

Arusaamad on erinevad. Vaated põrkuvad. Teoloogilise hariduse oluliseks ülesandeks on aidata jõuda arusaamiseni, et see lähteolukorraline erinevus võib küll tähendada põrkumist, pinget ja konflikti, kuid ei pruugi siiski tähendada alati lahutatust, eraldatust, vaenlaseks olemist või saamist. Miks see on nii, seda selgitan peatselt. 

Tähtis on näha, et realistlik vaade olukorrale, milles me asume, võtab tõsiselt arusaamade, seisukohtade ja positsioonide põrkumist. See on nõnda üleüldse, aga just ka ühenduses usuga. Niisiis, realistlik pilk olukorrale, milles asume, sisaldab taju ja märkamist, et arusaamad erinevad. 

Mida tähendab usk? Mis on usk? Mida tähendab kirik? Mis on kirik? Mida tähendab kristlik? Mis on kristlik? Mida tähendab pühakirjapärane? Mis on pühakirjapärane? Mida tähendab evangeelne? Mis on evangeelne? Mida tähendab Jumala Sõna? Mis on Jumala Sõna? Mida tähendab Jumal? Mis või kes on Jumal? 

Mida tähendavad eelnimetatud küsimused minu ja meie eluga ühenduses, sellega ühenduses, mida tähendab olla mitte ainult inimene, vaid just nimelt mina ja meie? Mida tähendavad need küsimused ühenduses ühiskonna, looduse ja maailmaga? 

Kui taolised küsimused muutuvad meie jaoks küsimusteks, siis vastata ei ole neile võimalik teisiti kui tähelepanu koondamise ja keskendumise kaudu, süvenemise kaudu, mõistmise kaudu, tõlgendamise kaudu. 

Tõlgendamine tähendab kaalutletud mõistmist – sellist mõistmist, mis suudab eristada mingi asja ehk olukorra mõistmise võimalusi ning kaalutletult langetada otsus mingisuguse mõistmise kasuks, teadvustades vastutust oma mõistmisviisi, selle eelduste ja tagajärgede eest. 

Ühenduses usu ja kirikuga on võtmetähtsusega arusaamine kahest asjast: esiteks, kiriku õpetus ei ole kiriku ja usu aluseks; teiseks, kiriku õpetus ei ole antud meie jaoks teisiti kui mõistmis- ja tõlgenduspraktikate vahendusel. 

Meie kohaliku luterliku kiriku põhikiri sätestab „õpetuse alused“ – rõhutan: alused mitmuses. Nendeks on juba konkreetsed tekstid (vt EELK põhikiri, § 4). 

Põhikiri ütleb aga ühtlasi seda – ja nimelt oma kõige esimeses lauses –, mis on kiriku aluseks. Selleks on rõõmusõnum Jeesusest Kristusest. See kiriku alus – „alus“ ainsuses – on ühtlasi õpetusaluste mõistmise võtmeks. 

Teisisõnu: nii kiriku kui kiriku õpetuse aluseks – üheks ja ainsaks – on evangeelium Jeesusest Kristusest. Evangeelium Jeesusest Kristusest ei ole kiriku ja kiriku õpetuse alus mitte õpetuslause või doktriinina, vaid Jumala tegelikkusena, Jumala enda kohaloluna. 

Just asjaolu, et mitte õpetus ei ole kiriku aluseks, vaid Jumal ise, annab kirikule avatuse ja paindlikkuse, mille tunnusmärgiks ja teostumisvormiks on dialoogikultuur. Kiriku ja kiriku õpetuse alus võimaldab suhestuda erimeelsuste ja konfliktiolukordadega usalduses, lootuses, kannatlikkuses, armastuses. 

Kiriku õpetuse alus võimaldab taluda erimeelsusi hoolimise ja solidaarsusega, mis avaldub muu hulgas asjaolus, et edendatakse dialoogikultuuri ning jätkatakse tööd teoloogilise hariduse nimel. 

Nõnda jätkub tegelemine tekstidega, mis on usu ja kiriku jaoks eluliselt olulised ja seetõttu nimetatud ka kiriku põhikirjas. Nende tekstidega tegelemine moodustab teoloogilise hariduse selgroo. 

Samas on oluline aga näha, et töö kirjalike õpetusalustega – nende konkreetsete tekstidega – asetub kontekstide ehk kaastekstide lugemise horisondile. Iga lugeja enda elu ja maailmahorisont on kaastekstiks, mida on vaja lugeda ja mõista. 

Sellisena on teoloogiline haridus kõiges oma paljutahulisuses keskselt iseloomustatav usuteksti tõlgenduskultuurina. Selle vahendusel harjutatakse eluolukordade lugemist usu vaatevinklist, s.t nende mõistmist ja hindamist evangeeliumis avaliku ja end vahendava Jumala kohalolu valguses. 

Teoloogilise hariduse põhiorientiiriks ei ole niisiis mitte EELK aktuaalsed ametlikud seisukohavõtud, küll aga EELK poolt tunnustatud kiriku alustekstid ning neis tunnistatud ja neist eristatav kiriku alus ise – rõõmusõnum Kristuse ristist ehk kolmainu Jumal. 

Teoloogiline haridus on kristliku usu ja elu jaoks eluliselt tähtis. Teoloogiline haridus aitab kujundada haritud suhet usuga, k.a usu suhet usuga ehk iseendaga ja kõige muuga. Teoloogiline haridus kujundab usu enesetaju, enesemõistmist ja eneseväljendust. Teoloogiline haridus aitab kaasa usu ja kiriku jaoks elutähtsale praktikale, milleks on kirikukriitika. 

Teoloogiline kirikukriitika on kirikliku osaduse ülesehitamise ja süvendamise oluline instrument. See on küsimine ühenduses kirikuelu ja selle kujundamisega teoloogiliste kaalutluste ja argumentide kohta – nende olemasolu, puudumise ja kvaliteedi kohta. Küsimine ja läbikatsumine, mida, kas ja kuidas saab ikkagi vastutustundlikult väita või taotleda luterliku kiriku kontekstis. 

Luterliku arusaama kohaselt on evangeeliumi vahendamine kirikus kõige tähtsam asi. Evangeeliumi vahendamine on Jumala tõotuse – Kristuse rõõmusõnumi – edastamine patusele inimesele. 

Seal, kus kõlab Jumala tõotus – lepituse sõnum, pattude andeksandmine –, seal toimub kõige kaalukam kiriku ametlik esindamine ja kõnelemine. Kiriku kõige tähtsam ametlik esindamine toimub Kristuse nimel ja tema tõotuse peale. Siit saab õppida! 

Kirikut esindatakse kõige paremini seal ja siis, kui saadakse üle usulisest ja kiriklikust edevusest ning tuuakse tähelepanu keskmesse Jumal. 

Kristlik kirik ei kuuluta ega õpeta oma suurust või väiksust, ei sea keskmesse oma ametlikke otsuseid ja seisukohti, vaid orienteerub ja osutab oma lättele. 

Kiriku lätteks on kuulutus Jumala enesekinkimisest ja kohalolust, mis laseb kogu meie maailma näha ja selles tegutseda mitte vandenõuteooriate ja kultuurisõjapropaganda, vaid Kristuse ristisurma ja ülesäratamise eshatoloogilises valguses, s.t armastuse, andestuse ja lepituse valguses. 

Thomas-Andreas Põder, 

EELK UI süstemaatilise teoloogia õppetooli juhataja

---

Artikkel on kokkuvõte 14. mail 2021 konverentsil „EELK UI 75: missioon eile, täna, homme“ peetud ettekandest „Usuteaduslik haridus luterlikus vaates“. Tervikuna saab seda lugeda ajakirja Kirik & Teoloogia (www.kjt.ee) 18. juuni numbrist.