Usk ühendab või lahutab?

Möödunud laupäeval toimus Tallinnas kirikuvalitsuse ruumes integratsioonialane seminar «Oma ja võõras Eestis». Seminari korraldamise mõtte algatajaks oli Balti mere ääres asuvate riikide oikumeeniline projekt «Theobalt», mille eestvedajad paiknevad Gotlandi saarel Visbys.

Sellesse ühendusse on kaasatud luteri, katoliku ja õigeusu kirikud. Soovituseks oli korraldada sellel aastal eri maades seminar, mis käsitleks mõnda aktuaalset teemat seoses viimasel ajal Euroopas toimunud muutustega. Euroopa Liidu laienemisest tulenev protsess, mis võimaldab inimeste vaba liikumist ühest riigist teise, toob kaasa eri kultuuride, maailmavaadete, religioonide ja kristlike konfessioonide kokkupõrke. Teisalt on Euroopas taastatud mitu endist riiki oma õigusjärgses järjepidevuses, mis kahjuks on tekitanud pingeid seal asuvate põliselanike ja nn uustulnukate vahel. Selline kokkupuude võib toimuda rahumeelses ning üksteist sallivas ja austavas õhkkonnas, aga võib endaga kaasata ka konflikte või isegi katastroofe.

Seminaril peetud ettekanded olid asjatundlikul tasemel, huvitavad ja informatiivsed. Arvan, et selline mõttevahetus, teiste ärakuulamine, oma seisukohtade esitamine ja ühise nimetaja leidmine mitmepalgelises religioossuses ja rahvuses on igati tervitatav. Usun, et üksteise tundmaõppimine ja arvestamine maandab pingeid ja vähendab hirme, mis võivad tekkida rahvuste ja kultuuride kokkupõrgetes.

Nagu riike iseloomustatakse rahvuse või integratsiooni järgi, võime kirikuid samuti nimetada kas rahvuskirikuks või katoolseks, üleilmseks kirikuks. Eestis esindab rahvuskirikut kõige ehedamal kujul Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus.

EELK põhikiri määratleb luterliku kiriku positsiooni: see on «vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus». Samas preambulas esitatakse, et EELK rajaneb rõõmusõnumil Kristusest Jeesusest, kes on ühe, üleilmse ja apostliku kiriku Issand. EELK on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.

Teiste rahvuste esindajad Eestis on koondunud omaette kogudusteks, mille jumalateenistuslik keel on kas saksa, soome, rootsi, läti või inglise keel. Eesti õigeusu kogudused tegutsevad kas Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku rüpes või Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku osana.

Rooma Katoliku Kirik on veelgi mitmerahvuslikum ja mitmekeelsem. Kiriku eri suundi ühendab Püha Tool, mille järjekordset täitmist ootab kogu maailm.

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku vaimulike Märt Vähi ja Ago Lilleorgi piiskopiks pühitsemise teenistusel möödunud nädala reedel Eesti Metodisti Kirikus olid pühitsejateks Karismaatilise Episkopaalkiriku esindajad Ameerika Ühendriikidest. Eks see on märk vennaskirikute vaimsest sidemest ja sõbralikust koostööst.

Kahjuks on ka negatiivseid näiteid, kus isegi ühe konfessiooni raames minnakse ägedates vaidlustes karvupidi kokku. Nagu kompromissitus sõjas, kus vend ei tunne venda, andmata sealjuures aru, mille pihta tegelikult tuliseid nooli saadetakse.

Johannes Paulus II suutis olla ühendavaks sillaks kiriku müsteeriumi ja tuulest räsitud ühiskonna vahel. Ta oli paljudele imettegevaks ikooniks, mis väljendus Vatikani kogunenud suurte hulkade soovis kuulutada ta võimalikult ruttu pühakuks.

Tõnu Õnnepalu esitatud näide paavsti karismaatilisest võimest ühendada usklikke või vähem usklikke noori (EP 18.04.05) paneb aga tõsiselt mõtlema sellele, kas me armastame lauljat või laulu? Teisiti öeldes kas ühendajaks on inimene, kes tuleb ja läheb, või sõnum mis oli ja jääb?