Usundiõpetus versus usuõpetus

Idees viia koolidesse sisse kohustuslik mittekonfessionaalne (sic!) usundiõpetus sisaldub oht. Usundiõpetus on aine, milles mõneti üsna usuleiget rahvast õpetatakse teadma seda, millised usud maailmas eksisteerivad. Eeskätt suured maailmausundid nagu kristlus, islam, judaism, budism, hinduism ja hiina usundid. Eestis lisanduvad siia loodus- ning taarausk kombinatsioonis kaugemate uskudega (Igor Mangis näiteks leiame astroloogiat, aga ka hinduismi – daamide tšakrate avamine Kadrioru puude õõntes).

Mittekonfessionaalne tähendab seda, et kõik need ja nimetamata usundid on oma sisult ja tähenduselt ristiusuga võrdsed ning mingit vajadust uskuda millessegi õppimisega ei kaasne. Elu on niigi enam-vähem moraalne vähemalt sel määral, mil eetika on meile kättesaadav. Ka mõrtsuka hinges on olemas jumalik alge, nagu kinnitas Dostojevski ja suure osa oma elust vaat et isegi maausuline Tolstoi.

Niisiis – usundiõpetus pole seotud usuga enam kui relatiivsusteooria või kõrgem algebra. Nii üks kui teine räägivad asjadest, nagu nad on: sellest, et ruum on kõver (ja ruum ongi kõver) ja et ruutvõrrandid lahenduvad abivalemitega (lahenduvadki!). Seega – usundiõpetus annab teadmisi usundite kohta, mitte kuidas uskuda.

Need meie hulgast, kes on täna 60+ ja käinud ülikoolis, on minu hinnangul usundiõpetust juba õppinud ja sooritanud selles aines vähemalt arvestuse ja paljud isegi eksami. Usundiõpetuse ametlik nimi oli Nõukogude ajal teaduslik ateism. Selles aines räägiti usunditest, sh piisavalt põhjalikult kristlusest – st evangeelsusest (põhjalikult reformatsioonist), judaismist, põhilistest pühadest jne.

Teadusliku ateismi kursust andis meile dots Helgi Sillaste (teine silmapaistev ateismi õpetaja oli dots Anatoli Mitt, füüsik), kes viimase loengu lõpetas umbes sellise lausega: „Paljud inimesed, kristlased, usuvad, et Jeesus oli Jumala poeg, aga see pole tähtis. Kui ta ka ei olnud, siis on tähtis see, mida ta õpetas – inimlikkust ja headust.“

Vaatame ringi omaeneste kirjanduses. Kas on võimalik ette kujutada köstrit (Julk-Jüri) õpetamas näiteks Koraani? Toots küll põlvitas nurgas ahjuroobi näol, aga sellega ta näitas poistele seda, kuidas palvetavad punanahad. Või see lugu, kuidas ilmik Toomas Nipernaadi pidas Terikeste külas laulatus-jumalateenistuse nii, et külalistel olid pisarad silmis … Miks? Sest neis võis olla puudu mingi usuga seotud teadmine, aga sedavõrd rohkem oli nendes ja Nipernaadis usku. Usutunne talutas Oskar Lutsu läbi hingeliste keerdkäikude Tartu reaalkoolis, ja seegi, et venekeelses koolis toimus paaril korral nädalas eestikeelne usutund. Ei nõua suurt fantaasiat, et kujutada neid kõiki ja paljusid eestimeelseid õpetajaid veel tegutsema 21. sajandisse.

Usundi- ja usuõpetuse erinevust saab seletada loogikaga. Süllogistilise loogika aluseks on valem „SaP“, kus S on subjekt, P – predikaat ja „a“ – operaator „olema“. Ehk siis on valem näiteks lause kohta: „lumi on valge“, „kork ujub vees“, „kristlus on religioon“, „Napoleon suri aastal 1821“ jne, vms. Usundiõpetus koosneb just sedalaadi väidetest, mis on empiiriliselt kontrollitavad.

Aga siit edasi eksisteerib ka modaalne loogika, mis fikseerib faktiväidete olemise viisi ehk modaalsuse. Valemile „SaP“ lisame suure ümberpööratud algustähe „A“ (seega siis „ASaP“, ainult „A“ tuleb kirjutada jalad ülespidi). „A“ sisuks võib olla – „ma usun“, „ma loodan“, „peab olema“ vms. Kogu õigusteadus on modaalne, esitades lauseid „peab olema“, „ei tohi“.

Sellised väited pole ei tõesed ega valed. „Ma usun Kristuse ülestõusmisesse“ on n-ö modaalne lause, mis peegeldab mitte teadmist, vaid usku. Ja just usuga tegeleb usuõpetus vastandina usundiõpetusele. Siin ma ohtu näengi: usundiõpetus on midagi sellist, mis võib panna meid rahunema teadmises, et miskit jumalasõna levitamiseks on tehtud, aga me jätame märkamata reaalse ohu, et uskumine ja uskumisõpetus ehk usuõpetus asendub ilmaliku sotsioloogilise teadmisega.

Minu arvates on ainuõige, et meie koolisüsteemis oleks koht just usuõpetusel ja selline aine võiks olla määratud järgmise põhimõttega: koolile on usuõpetus kohustuslik, õpilasele vabatahtlik. Siit järelduks automaatselt, et rõhuv osa usuõpetajaid saavad olema ordineeritud vaimulikud.

Pärisfilosoofias on see vahe – olemise ja olemapidamise vahel – olnud mõtete aineks 400 aastat (Hume, Bacon, Locke jt), aga selle leiame ka „Tõe ja õiguse“ 2. köites. Timusk seletab Indrekule: „Asi on nimelt nii, et kui usud, siis ei arva, ja kui arvad (=tead – I.G.), siis ei usu … Usk on suurem kui arvamus, kui mõistus, sellepärast ei või rääkida usust ja arvamusest korraga.“ Veel suurem on usu veendumus Põrgupõhja Jürkal, kes vaid läbi usu lootis saada õndsaks, kuigi taeva olemasolu oli talle teadmiseks – oli ta ju taevas käinud ja sealt oma usu aluse saanud.

Kui me need asjad oleme selgeks saanud, siis ehk nõustute, et usundiõpetus ei saa olla usuõpetuse aseaineks ja nähes neid eetilisi (st modaalseid) probleeme meie tsivilisatsioonis aiva esile kerkivat, tahaks loota, et pole kaugel aeg, mil hakkame tundma oma missiooni taastada inimeste hingedesse ka usuõpetus.

Igor Gräzin

Saarte vikaardiakon ja Tallinna ülikooli õigusfilosoofia külalisprofessor