Väike puust linn kutsus arvama

➡️ Vaata ka videouudist Arvamusfestivalil räägiti hingehoiust

Möödunud nädalavahetusel kümnendat korda toimunud Paide arvamusfestival tõi kokku üle 9000 inimese. Olulisemad teemad olid julgeolek, energiakriis ja tervis, eriti vaimne tervis.

Võib oletada, et paljudele eestimaalastele seostub Paide just arvamusfestivaliga. Väike puust linn, vähemasti kesklinn jätab sellise mulje, on päikesepaistelise reede pärastlõunal mõnusat suminat täis. Kogu tegevus on koondunud Paide Vallimäe ja keskväljaku, mille ääres asub ka kirik, ümbrusesse. Tallinna maantee on osaliselt muudetud autovabaduse teeks ja kaunistatud meeleolu loovate üle tänava vonklevate lipulintidega. Vabatahtlikud käepaelastavad saabujad helesiniste käepaeltega ja keegi ei küsi sissepääsuraha. Arvamine, mõttevahetus, ideede sünergia on täiesti tasuta. Kõik on teretulnud.

Eesti Kirik valis osalemiseks reede, 12. augusti seetõttu, et sel päeval toimus arutelu, mille korraldas Eesti Kirikute Nõukogu. Kokku oli festivalil 19 erinevat teemaala enam kui 140 aruteluga ja eespool viidatud mõttevahetus pealkirjaga „Kelle hing vajab hoidmist“ toimus vaimse tervise alal.

Kui varasematel aastatel (2015. aastal kirikute ala, 2018. aastal Eesti usu ala, 2019. aastal väärtuste ala ja Eesti usu ala) on religiooni või sellega seotud teemad olnud koondatud ka omaette aladele, siis juba eelmisel aastal integreeruti teistesse aladesse. „Eelmisel aastal tegime valiku olla oma arutlusega laiemat kuulajaskonda puudutaval teemaalal. Selline lähenemine on enam osalejaid toonud. On tekkinud rohkem diskussiooni inimestega ning lõhkunud müüri kirikute ja kirikuvõõraste inimeste vahel,“ selgitas Eesti Kirikule Eesti Kirikute Nõukogu avalike suhete projektijuht Kaisa Tamme.

Hingehoid on väljunud „kapist“

Viimastel aastatel on sõna ’hingehoid’ saanud tuttavaks paljudele inimestele, ka väljaspool kirikut. Aastakümneid välja õpetatud hingehoidjad leidsid koroonakriisi saabudes rakenduse terve riigi tasandil. Lisaks epideemiaga silmitsi seismisega on ka järjest enam märgatud, et hingehoid võib puudutada väga erinevate väljakutsetega inimesi, näiteks sõjapõgenikke ja kaitseväelasi, väsinud tervishoiutöötajaid, keerulistes peresuhetes või üksindusega silmitsi olijaid.

Siinkohal meenus 2016. aastal Eesti Kirikule intervjuu andnud psühholoogi, kes omandas ka hingehoidja oskusi, Indrek Linnuste ütlus: „Mõistsin, et kristlus pole lihtsalt abstraktne religioon. Ta võib olla kriisis inimesele väga metoodiline psühhoteraapia. Kui asetada abivajaja kuristikku ning sa oled lihtsalt hea inimene ja hüppad alla teda aitama, siis jääd koos temaga sinna. Kristlus on redel või metoodika, mis aitab teid koos august välja. Psühhoteraapia tegeleb inimesega siis, kui ta on juba august välja toodud.“

Vestlusring otsis vastuseid järgmistele küsimustele: mis on hingehoid; kes, kust ja millist abi otsima peaks; kes aitab abistajaid; mida saab ise ära teha? Arutelu juhiks oli eetika õppejõud ja pastor Meego Remmel. Arvasid ja oma teadmisi ning kogemusi jagasid Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse esimees Karmen Maikalu, sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna nõunik-peakaplan Katri Aaslav-Tepandi ja kaitseväe peakaplan Ago Lilleorg. Huviliste puuduse üle kurta ei saanud.

Säilenõtkus ja liiminimesed

Vestlusringis kõlas korduvalt mõte, et keegi pole kaitstud kriiside ja kannatuste eest ning et iga inimese hing vajab hoidmist. Selleks on meil olemas sisemised ressursid ja kui neist ei piisa, siis välised, kas lähedaste või abiandjate-spetsialistide näol.

Hingehoiu positsiooni kaardistamisel Eesti ühiskonnas kõlas mõte, et seistes kristlikel alustel, ei tähenda see, et iga inimene, kelle juurde hingehoidjatena minnakse, peaks olema kristlane. Katri Aaslav-Tepandi sõnas, et inimest vaadeldakse tervikuna, teades, et iga inimese hinge on Jumal pannud igaviku (Kg 3:11).

Pikemalt sai aega meid kõiki puudutav sõjakriis. Sõjast eemal olijate kriisi sõja pärast, kasvõi näiteks läbi kokkupuute sõjapõgenikega, nimetati sekundaarseks traumaks. Eriti raske võib olla see neile aitajatele, kes kannavad kuuldud lugusid enda hinges ega oska neid maha panna. Toimetuleku strateegiana tõsteti esile sotsiaalsete suhete teadlikku tähtsustamist, oma pere- ja sõbrasuhete väärtustamist. Lisaks materiaalsete kriisivarude kogumisele peame ka n-ö oma hinge eest hoolt kandma ja siin varusid soetama.

Viimased kriisiaastad on vaatamata raskustele siin olulise muudatuse suhtumises toonud. Küsimusele, mida koroonakriis meile on õpetanud, vastas Karmen Maikalu: „Eestis pole kunagi nii palju räägitud vaimsest tervisest kui praegu. Need uksed läksid lahti. See on väga hea. Inimesed oskavad enam märgata ja hoida ka ennast. Üle Eesti toimuvad vaimse tervise esmaabikoolitused on väga populaarsed. Palju on rääkima hakatud säilenõtkusest ehk mis ma siis teen, kui on raske jne. Kindlasti ei tule arvata, et vaid kriisi tõttu on meil vaimsed probleemid. Need olid väga tõsised juba enne epideemiat. Samas ei tohi ka kõlama jääda, et asjad ongi lõpuni väga halvasti, et kõik noored on depressiivsed jne. Siin peab olema tasakaal.“

Ago Lilleorg tõi väga huvitava nüansi vestlusesse. Ta juhtis tähelepanu liiminimestele: „Kriisides, kus meid triivitakse üksteisest eemale, on oluline, et oleks inimesi, kes meid n-ö jälle üles korjavad, teisi taas ühendada suudavad. Tihti pole need inimesed tiitlitega, ometi on võtmeisikud. Minu silmis on nad väga suurt lugupidamist väärt. Väärtustame neid! Tunnustame neid! Sotsiaalne liim on oluline. Kõigil inimestel pole jõudu, et end isolatsioonist välja murda. See on ka pandeemiajärgselt jätkuvalt oluline.“

Arutlus on minu meelest mõttekas siis, kui sellest koorub välja uus kvaliteet – sünergia või lahendus või ka uue info teadvustamine. Märkamine, kui tähelepanelikult kuulajad kuulasid ja kui pühendunult arvamusliidrid arvasid, viis tõdemuseni, et selliseid avatud kohtumisi on vaja ja nad toetavad inimese toimetulekut siin maises rännakus. Lisaväärtus oli ühe arvamusliidri suust esmakordselt  kuulda väljendit „pandeemia-

järgselt“. Isegi kui see veel päris tõde ei ole, siis võiks siiski märkida lõpu algust.

Kätlin Liimets