Martin Terasmaa jutlus

Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt,
kes võib olla meie vastu?
Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema
meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile
kõike muud kinkima?
Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes
õigeks teeb.
Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes
suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel
ja kes palub meie eest.
Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus
või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht
või mõõk?
Nagu on kirjutatud:

"Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva,
meid koheldakse nagu tapalambaid."

Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes
meid on armastanud.
Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega
peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed,
ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid
lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie
Issandas.

Rm 8:31–39

JUTLUS

Keegi loodusteadlane alustas oma loengut suure maailma salapärasusist järgmiste sissejuhatavate sõnadega: «Inimesi on kolme liiki. Ühed, kes ei vaeva end üldse tõe ja tõesuse küsimustega, teised, kes tõde otsivad ja igatsevad, ning kolmandad, kes tõe jälile on saanud. Kõige väiksemaarvuline on see inimeste hulk, kes tõde tunnevad, seda läbi elavad. Ent need inimesed on ühtlasi ka kõige tugevamad. Nende silmis on selguse sära, mis näitab, et nad on võidule jõudnud.»
Säärast võitja hõiset tunneme täna loetud Pauluse sõnades Rooma kogudusele. Me tunneme otse, et nendes sõnades on võim, mis valitsevana seisab kõikuva ja rahutu maailma keskel. Neist sõnust peegeldub jõud, mis kõik viletsused ja hädad on ümber töötanud rõõmuks. Neist hoovab ülev rahu, mis toetub kõige kindlamale alusele – Jumalale. Paulus seisab nagu kalju elumere kibedalt peksvate lainte keskel. Küll tungivad mitmed hädad talle peale, oma rännakuil peab ta kannatama teotusi, vangistust, nälga ja viletsust. Ta on olnud ahastuses, mitu korda surmale silma vaadanud, kuid ta on kindlalt püsima jäänud. Sest tema tugi on Jumal. Ja sellepärast hüüabki Paulus nüüd: «On Jumal meie poolt, kes võib meie vastu seista.»
See hüüe kõlab ka tänapäeval vägevana ja kaasakiskuvana, kuid kurbloolus on selles, et me tänapäeval nii ei hüüa. Me ei tunne sisemist kindlust ega julgust sääraseks hüüdeks. Miks? Kui me end läbi katsuksime, siis leiaksime, et meie usk sarnaneb rohkem nende vanade Juuda kuningate usuga, kes enam usaldasid lepinguid ja koalitsioone paganatega kui Jehoovat, ehk küll Tema oli olnud ajaloos nende vägev abimees.
Pauluse kindlale usuveendumusele on meil küll ainult nõrgad usulised unistused kõrvale seada. Jumal on kaugele ära läinud. Me ei arvestagi tema abiga, sest me ei tea, kas Ta meist üldse midagi hoolib. Vaid pühapäeviti hüüame ta nime pühakojas, nagu tahtes luua hämaraid kujutlusi sellest, et inimestel on kord olnud ühendus Jumalaga. Ja kui oleme suures hädas, siis palvetame Tema poole salajase mõttega, ehk Ta siiski on olemas, ehk Ta siiski võib mõjutada me elukäiku.
Aga muidu on küll meie lootus rajatud rohkem tuttavate eeskostele, pangaarvele, kindlustuspoliisile ja pensionile, mis muidu ka küll vajalikud ja head asjad on maise elu korraldamiseks.
Kuid vaevalt on inimesed kunagi rohkem kahelnud, kartnud ja hirmul olnud kui praegusel kindlustuste ajajärgul. Ja seda sellepärast, et kõik maised kindlustused on juhuste kõigutada. Meil on ainult meie maine elu ja seepärast meil peaaegu polegi elu, sest lõpp ja häving on silme ees. Ruttavas ja rahutus tegevuses sulavad päevad kohutava kiirusega ja päevade tagant hirmutab meid õudne tühjuse tont.
Kultuurimugavuse ja maise rikkuse peale vaatamata on tänapäeva inimkond kõike muud kui õnnelik.
Seltskond inimesi, nii jutustab üks lugu, seisis kord mererannal ning jutustas oma muredest ja kaotustest. Üks jutustas laevast, mis oli vajunud põhja, teine rääkis künkast võõral maal, kus oli ta armastatu kalm. Igaüks kõneles ja arvas, et tema mure on suurim. Viimaks ütles keegi, kes siiani oli vaikinud: «Mina olen suurim kaotaja, sest olen kaotanud uskliku südame.» Ja kõik olid nõus, et tema mure oli sügavaim. Kas vahest meiegi pole need, kes on kaotanud suurima varanduse – usu.
Me ju usume igavest elu. Kristus on surma ära võitnud. Ta on ilmutanud piiritut armastust…
Nii tunnistab Paulus. Ja nii tunnistame ka meie. Tunnistame, kuid ei usu. Ma ei ütle, et me seda mitte ei usu, vaid ainult unistame sellest.
Kristlikud sõbrad, meie usku näitavad meie teod ja ellusuhtumine. Vaadelgem end õige tõsiselt iga päev. Pangem hästi teraselt tähele, mis laadi on meie mõtted ja millised on meie tegeliku elu ideaalid. Endale peame suutma tõtt tunnistada. «Tunne iseennast» – sellest peame lähtuma alati, kui tahame maailma asjade kohta selgust saada.
Me nägime, et Pauluse elus ja sõnades ilmneb suur kindlus ja rõõm, meie elus aga etendab tähtsat osa hirm ja kahevahelolek. Paulus toetus Jumalale, meie toetume varandusele, kaasinimeste soosivusele ja iseendi võimetele. Siin me näeme, et juba alused on erinevad ja sellest tingitult ka elu ilme.
Küllalt selge on, et meie elu on palju kurvem, kui oli Paulusel. Pauluse hingeline seisund on ihaldusväärne ja küll igaüks meist tahaks omada sellist usku, niisugust veendunud usaldust Jumala armastuses, mis teeks meid isandaks eluraskuste üle. Mis takistab siis meid jõudmast võiduelule?
Arvan, et igaühel meist on juhtunud midagi sellist, kus kristlik tõesus korraga nagu sisimaks, «isiklikuks» tõelisuseks saab. See tähendab – Jumal on end meile ilmutanud, kuid unustasime selle valguse oma alateadvuse kolikambrisse ja nüüd on ta ikka hämaramaks jäämas.
Kui Paulus kutsuti, siis ei kahelnud ta enam, vaid andis end täiesti Jumala tahte hooleks. Temal oli sellest silmapilgust kindel siht ja kindel aade: elu Kristusega ja Kristuses. Ta sai uue elu piiritus usalduses Jumalasse, kuid ühtlasi oli see elu ka Pauluse poolt ääretu kannatlikkuse ja armastusega kaasinimeste vastu sisustatud teeniv elu.
Mitte seepärast pole meie usk nii nõrk ja kõikuv, et ristiusu tõed mõnikord näivad olevat vastukäivad mõistuse tõdedele, vaid sellepärast, et ristiusk nõuab suurimat ohvrit – enda «mina» andmist Jumala tahte alla.
See «mina» ohverdamine ei ole sugugi kerge, kui ta on kogu aeg olnud ise kummardatavaks ebajumalaks. Ja seda on ta meil enamasti. Enda au ja enda kasu on need kaks joont, kuhu meie taotlused on suunatud. Ka tahame olla säravamad ja targemad kui teised, et teiste tähelepanust ja imetlusest end silitada lasta. Ja küll on kadedus meil lähedal, kui keegi millegi tõttu meist rohkem kiitust teenib.
Kuid Kristus ei pääse mitte selle sisse, kus juba isegi uhke vaim ees on. Kristus tuleb nende juurde, kes kurvad ja alandlikud on enda patusust ja jõuetust tundes. Kristus tuleb nende juurde, kes vaimus vaesed on.
Meie peame oma titaanliku «mina» kogu tema Jumala trooni vallutamise kavadega risti lööma, alles siis võib Kristus meisse elama asuda. Kui meie varem enda kasu ja hüvesid taga ajades olime järjest kadeduse ja viha pureda, siis tunneme, kuidas nüüd armastust teostades oma kaasinimeste keskel Jumala armastus meile ikka reaalsemaks tõelisuseks saab. See on tõsi – nagu keegi ütleb – et tõeliselt õnnelikud on need, kes võtavad oma peale valu teiste kasuks, ja õnnetud on need, kes ise on oma elu keskuseks.
Kui me nii oleme tundma õppinud Jumala armastust ja end täiesti usaldanud Jumala hoolde, siis tunneme, kuidas meis kasvab kindlus ja rahu. Küll ei kao sellepärast veel kiusatused, hädad ja ahastus. Vastupidi. Nendel, kes Kristuse jälgedes käivad, on rohkesti kannatusi tegelikus elus. «Maailmas on teil ahastust,» on Jeesus ütelnud. Ja seda oleme ajaloost ja elus küllalt tähele pannud – alates esimeste kristlaste verise tagakiusamisega ja lõpetades tänapäeva näiliselt humaansemate, kuid tegelikult mitte vähem hävitavate võtetega nende vastu, kes otsekoheselt ja ausalt oma teed tahavad käia.
Ent Kristus ütleb ühtlasi «…aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud». Ja kes iial oma kannatused ja mured viib Kristuse ette, kes iial siiralt oma silmad tõstab Kristuse risti poole, kust jumalik valgustatud armastus võidutseb maailma kurjuse üle, see tunneb end kindlasti vabastatuna oma koormast. Sest Kristus on meie eest surnud. Meid armastades pidi ta end laskma risti lüüa. Ja kui meid ei peaks veenma see tema armastuse suurus, siis ometi juhatab meid võidukale elule see tõsiasi, et ka kannatused ei suutnud hävitada Kristuse rahu ja armastavat meelsust nendegi suhtes, kes teda risti lõid. See on pandiks, et eneseohverdus kõrge ja õilsa asja eest ei suru mitte alla, vaid ülendab.
Lugesin ühest misjonärist, kes oli haigestunud leeprasse just kõige tegevusrohkemal ajal. Kuid olles üksilduses, õppis ta Jumalat lähemalt tundma ja talle sai selgeks ta kannatuse mõte. See teadmine tõstis teda nagu kõrgemasse ellu, nii et sõbrad, kes teda külastasid, temalt veel rikkamat elu õppida võisid. Kui nüüd keegi külastaja püüdis teda haletseda, siis ütles ta: «Sa oled minu pärast kurb, sa ei peaks seda olema. Ma pole kogu oma elus tundnud suuremat rõõmu. Kõik särab Jumala armastusest.»
Ka näeme, et kannatused ei tule mitte üksnes arvesse selliste teguritena, mis meie häid külgi hävitavad, mis meid kibestunuiks ja umbusaldavaiks teevad. Kannatustes õpime alles tundma maailma õiget palet, tema salajasi suurusi. Kannatusis hakkame suurema innuga otsima Tema abi. Kannatusis sureb vana inimene ja tõuseb esile uus. Jumal ilmutab end siin armastava isana, kes kõrgemat lootust ja elujanu ning -rõõmu otsiva inimese südamesse külvab.
Kannatused võivad saada uue elu lähtekohaks. Kuid kannatused on ühtlasi ka ääsituleks, kus järele proovitakse inimese usk ja usaldus. Alles kannatused näitavad usujõu reaalsust, selle vastupidavust. Ja me teame, et Paulus, kes hõiskas, et ükski vägi ei suuda teda lahutada Kristuse armastusest, oli seda juba oma kannatusis järele proovinud.
Kas peame siis nüüd kannatusi otsima, et saada puhtaiks? Kas peame soovima endile haigusi, et saada teadlikuks Jumala armastuse suurusest? Ei, sest see oleks etteruttamine ja ühtlasi ka oma tarkuse liiga suureks pidamine. Meile saadetakse kõike – kannatusi ja rõõme. Meie osa on südant lahti hoida ja kuulatada alanduses Jumala ees. Meie osa on usalduse kandmine endalt ja oma tarkuselt Jumalale. Olgem siirad ja ausad iseenese, kaasinimeste ja Jumala ees. Kui meie avatud süda koos laulikuga heliseb:
«Helde Isa taeva sees, heida armu minu pääl.
Põlvil seisan Sinu ees, taeva poole õhkab hääl.
Võta mind nüüd kinnitada, minu vaimu valgustada
taevaliku vaimuga, Jumaliku andega,
siis ei ole kaugel see aeg, kus meie tõsises usujulguses ja -kindluses hõiskame: «…sest mina olen selle peale julge, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid ega vägevad, ei see, mis praegu, ega mis tuleb, ei kõrgus ega sügavus, ei ükski muu ei või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Jeesuses Kristuses, meie Issandas.»
Aamen.

Martin Terasmaa, kevadel 1937

Martin Terasmaa (31.10.1908–21.06.1994) sünnist möödub tänavu 100 aastat.
Ta lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna, töötas usuõpetajana Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis ja Tartus EÕÜ Õdede Koolis; teenis EELK vaimulikuna Tõstamaa, Tartu, Harju-Risti, Kullamaa ja Viljandi koguduses, praostina Lääne- ja Viljandimaal.