Kiriklikest ja ilmalikest siirderiitustest

Ülemineku- või siirderiitusteks nimetavad religiooniloolased ja antropoloogid rituaale, mis markeerivad indiviidi üleminekuid läbi elutsükli ühest staadiumist, rollist või sotsiaalsest positsioonist teise. Nende kaudu on meil võimalik mõista ja mõtestada oma ambivalentset positsiooni, mis tuleneb samaaegsest kuulumisest nii loomariiki kui inimühiskonda. Meie bioloogiline olemus on dikteerinud inimkogemuse põhialused – sünd, järglaste saamine ja surm –, kultuur pakub aga lõputul hulgal vahendeid nende kogemuste modifitseerimiseks ja rakendamiseks.
Tänavu kevadel trükist ilmunud EELK kirikukäsiraamatu III osa, talituste käsiraamatu eessõnas väidetakse, et kiriklikud talitused (ristimine, konfirmatsioon, laulatus, matus) on kristlikud üleminekuriitused: «Lapse sündimine perre, täiskasvanuks sirgumine, abiellumine ja surm on inimese elukaares olulisemad murranguhetked, mil kiriku tegevus lõikub inimese eluga. Kirik võtab pühade talituste, eelkõige kasuaaltalituste näol osa oma liikmete elust, aitab jätta maha vana ja astuda uude olukorda. Neisse elu pöördehetkedesse tuuakse Jumala sõna ja ühine palve, millest inimene saab õnnistust, tuge, lohutust, õpetust ja juhatust.»
Õpetlik on jälgida Hruštšovi-aegse viljaka religioonivastase võitluse metoodikat, nagu seda kirjeldavad näiteks Riho Altnurme ja Atko Remmel värskes «Eesti oikumeenia loo» kogumikus. Kui seni oli loodetud peamiselt repressioonidele ja ateistlikele loengutele, siis alates 1959. aastast pandi rõhk religiooni «sotsiaal­sete juurte äralõikamisele». Õigustatult nähti kiriku ja religioossuse püsimisena seda, et kirik oli monopoliseerinud inimese elukaare tähtsündmuste tähistamise. Seetõttu hakkasid loengute kõrval levima enamasti kohaliku algatuse korras tekkinud nn uued või ilmalikud tavandid.
Esimesena kogu Nõukogude Liidus viidi 1957. aastal Paide rajoonis läbi noorte suvepäevad, mis peatselt said komsomoli üheks peamiseks religioonivastaseks tegevuseks. Need olid suunatud keskkoolilõpetajatele ning nende sisuks olid mitmesugused üritused: sport, tants, matkad, ekskursioonid, loengud ideoloogilistel teemadel, kohtumised kunstnike, näitlejate ja sõjaveteranidega, lõkkeõhtud ning tõrvikrongkäigud. Et kontakt noortega jäi kolme-nelja üritusepäeva jooksul väheseks, said alates 1960. aastate keskpaigast võsaleeri sissejuhatavaks osaks kord-kaks kuus toimunud loengukursused ja seminarid, mida nimetati Noorte ABCks.
Suvepäevade edu kannustas looma teisi ilmalikke siirderiitusi. 1962. aastal toimusid – jällegi Paide rajoonis – esimesed lasteaialastele mõeldud kevadpäevad, mis pidid olema «pidupäevaks sirguva lapse elus, kes hakkab esimeseks iseseisvaks eluks tiibu sirutama». Ka esimesed nõukogulikud pulmad peeti Eestis. Kerkima hakkasid «õnnepaleed», uute abielutraditsioonide puhul järgiti printsiipi «sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik»: pulmakommete kaasajastamisse kaasati õppejõude, ajaloolasi, etnograafe ja kultuuritöötajaid.
1980. lõpul ja 90. alguses leidis aset kiriklike siirderiituste renessanss. Ristimiste, leeritamiste ja laulatuste arv kasvas hüppeliselt, et siis tasapisi stabiliseeruda.
Ent jätkuvalt koguneb keskmises Eesti koguduses laulatuseks või matuseks märksa suurem hulk rahvast kui pühapäevasele jumalateenistusele. Selles plaanis oleme endiselt rahvakirik, kelle aktiivne side oma liikmetega aktualiseerub läbi siirderiituste.
See taip peaks panema vaimulikke, organiste ja kiriku töötegijaid talitustesse märksa tõsisemalt suhtuma, ja sugugi mitte üksnes esindusliku vormi ning pühaliku aura pärast pingutamisel.
Pigem selle rõhutamisel, mis võsaleeride ja õnnepaleede tavandites olemuslikult puudub – inimkogemuse põhiliste üleminekute tunnetamine risti löödud ja üles tõusnud Kristuse evangeeliumi valguses. Kristusega oleme üheks saanud pühas ristimises, mis mõtestab ja kujundab kõiki kristlikke siirde­riitusi.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist