Diskussiooni fookus peab olema paigas 2. osa

2.

Roomakatoliku kirik näitas oma suhtumist nüüdisaegsesse vabamüürlusse 1738. aastal, kui taas paavst Clemens, seekord Clemens XII, vabamüürluse hukka mõistis. Protestantlike luterlike kirikute poolt midagi sellist toimunud ei ole. Mõned üksikud erandid välja arvatud.

Vabamüürlus Eesti aladel
Ajalooliselt tekkis vabamüürlus Eestis aastal 1771 (mõnedel andmetel 1773), kui Tallinnas asutati vabamüürlaste loož Isis, kuhu kuulusid põhiliselt saksa ja vene aadlikud, kaupmehed, ametnikud, professorid, vaimulikud ja kunstitegelased. Eestlastest kuulusid sellesse pastor Otto Wilhelm Masing ja muusik Karl Friedrich Karell. Kuni vabamüürluse keelustamiseni Tsaari-Venemaal 1822. a tegutses Eestis kokku viis looži.
Vabamüürlaste organisatsioonide asutamisele Eestis aitasid kaasa soomlased. Vabamüürlaste organisatsioon Eestis taasloodi 1992. a, mil alustas tegevust loož Fööniks nr 1.
Eeltoodust saab järeldada, et nüüdisaegne vabamüürlus on sündinud protestantlikus maailmas 300 aasta jooksul ja sellel pole otsest seost keskaegse nn operatiivse müürlusega ehk kirikute ja katedraalide ehitajate gildidega.
Vabamüürlaste organisatsioonid on rahvuslikud, seepärast ei ole neil ühtset rahvusvahelist keskust. Loožid moodustavad maade kaupa iseseisvaid keskorganisatsioone ehk suurloože (vt ka http://www.eestisl.ee/index.php?). Eraldi tuleb aga rõhutada, et Eesti, nagu ka Soome kõrgkraadide suurloožid (Iidne ja Tunnustatud Šoti Riitus, Templi- ja Malta Rüütlite Suurprioraat, Konstantinuse Punase Risti Suurkonklaav) on valinud kristliku tee, mis tähendab, et riituse ülemistesse astmetesse ei saa, kui ei tunnista Kristust.

Sala versus varjatud
Mõisted «salaühing» ja «salaorganisatsioon» näivad põnevad. See võib tunduda semantika küsimusena, kuid ideaalis peaks salaühingud ja salaorganisatsioonid tähendama selliseid organiseeringuid, millistest me midagi ei tea.
Nii kvalifitseeruvad salaorganisatsioonideks riikide salaoperatsioonide läbiviimiseks moodustatud või ka näiteks luuretegevusega seotud organiseeringud. Salaorganisatsioonide puhul ongi esmatähtis see, et kõrvalseisjad nendest midagi ei teaks, sest muidu võib neil oma eesmärgi saavutamine keeruliseks osutuda. Nüüdisajal on salaorganiseeringute moodustamine võimalik peamiselt riikidel või näiteks mõnel terroriorganisatsioonil.
Teisiti on üldsusele teada organisatsioonidega, mille üheks tunnuseks on soov neile kuuluvat teatud informatsiooni varjata. Sellised organiseeringud peaks nüüdisajal olema vägagi huvitatud, et nad oleks nähtavad ja et neist kõneldaks (ajaloos on olnud ka perioode, kus näiteks nii templirüütlitel kui vabamüürlastel tuli katoliiklikes riikides olla n-ö põranda all).
Sellised organiseeringud on esitanud oma asutamislepingu ja põhikirja registreerimiseks vastavatesse riiklikesse registritesse, neil on oma veebilehed, ajakirjad jms avalikkusega suhtlemise kanalid. Nad tuletavad aeg-ajalt ennast meelde ja tutvustavad teatud mahus oma tegevust meediaväljaannetes.
Nagu meil kõigil ja nagu igal organisatsioonil on neilgi omad saladused. Selliste organisatsioonide puhul peaks eesti keeles kasutama mõistet «varjamine» ehk siis salajaseks tegemine või salajas hoidmine. Nende tegevuses on midagi, mis kõrvaltvaatajale tundub saladuslik ehk salapärane. Samas «varjatud» ei ole sama mis «salajane».
Tegelikult ei ole võimalik ühegi inimese moodustatud organiseeringu saladusi lõputult hoida, olgu nende saladuste hoidjad nii hoolsad kui tahes. Aeg ja äraandjad teevad oma töö ning on seda ajaloo jooksul ka tõestanud.

Tegutsema ajab suhtlemisvajadus
Üks mu õpetatud sõber heitis õhku küsimuse, kas tänapäeva sotsiaalvõrgustikke võiks pidada salaorganisatsioonideks. Tõepoolest – me võime teada sotsiaalvõrgustike lihtliikmeid nime- ja nägupidi, kuid neist suuremate ja võimsamate võrgustike puhul võivad jääda saladuseks võrgustike tellijate ja arhitektide tegelikud eesmärgid. Nii oleme me kõik mingis «salasepitsuses» osalised.
Meie pisikesed isiklikud inimlikud saladused ning teod ja mõtteavaldused on jälgitavad ja kuskil salvestatud. Aga me ei saa tänapäeva võrgustiketa ega ka teiste mittetulunduslike organiseeringuteta hakkama ühel lihtsal inimlikul põhjusel – see on suhtlemisvajadus.
Paljudes allikates, mis käsitlevad nn salaühinguid, on kokku keedetud paras segapuder. Ühte patta on pandud nii templirüütlid ja vabamüürlased kui ka illuminaadid, maffia ja Hiina triaadid. Mõnes allikas on püütud nn salaühinguid grupeerida.
(Järgneb.)
Urmas Arumäe