EKEL seisab kirikukoolide ja riigi vahel

Väliseks mõjuteguriks kirikukoolide loomisel on Eesti tänane olukord haridusmaastikul. Munitsipaalkoolid ei vasta nende lastevanemate ootustele, kes soovivad oma lastele hariduse omandamiseks keskkonda, mis vastaks nende endi väärtustele ja usulisele maailmapildile.

Taasiseseisvumise ajal alanud diskussioon usuõpetuse koha üle Eesti koolis pole tänini lõpuni vaibunud. Hetkel on mittekonfessionaalne, tegelikult isegi interreligioosne usundiõpetus riikliku õppekava osa, kuid selle õpetamise korraldamises on palju segadust, mida poliitilise tahte puudumisel ei soovita lõpetada. Konfessionaalset usuõpetust pole aga võimalik munitsipaal- ega riigikoolis õpetada. Seda saab teha alates 2011. aastast ja ainult erakoolides. 

Kümme aastat tagasi, mil Eesti Kristlike Erakoolide Liit (EKEL) asutati, oli kristlike erakoolide loomine saanud tänu seadusemuudatusele, mille kohaselt konfessionaalne usuõpetus võis sisalduda kooli tunniplaanis, hoo sisse. Koolide loomine mitmekaupa järjestikustel aastatel ei ole päris vaibunud tänaseni.  

On loomulik, et sarnastel alustel, samadel põhjustel ja samalaadsete põhimõtete alusel erinevate kirikute ja koguduste või täpsemalt öeldes erinevatesse kirikutesse kuuluvate lastevanemate initsiatiivil loodud koolid vajasid ühel hetkel koondumist ühise laua taha, sest probleemid, väljakutsed ning rõõmud ja mured on suhetes Eesti riigiga ja omavalitsustega väga sarnased. 

Eesti Kristlike Erakoolide Liidust ongi saanud 10 aasta kestel peamiselt riigi ning haridus- ja teadusministeeriumiga suhtlemise instrument seismisel kristlike erakoolide spetsiifiliste küsimuste lahendamise eest.

Riik soovib samuti partnerit ja EKE Liit on kristlikke erakoole koondades selliseks partneriks saanud. See ülesanne, mida liit täidab, on väga sarnane rolliga, mida täidab Eesti Kirikute Nõukogu – esindada oma liikmeid suhetes riigi ja avalikkusega, kuid samas toetada oma liikmeid teenides ühiskonda ja inimesi ning inimeste kaudu Jumalat. 

Sisuliseks põhjuseks, miks on Eestis tegutsevad kirikud jõudnud oma koolide asutamise juurde, ongi ju ühe tegurina ühiskonna üldine ilmalikustumine ja ka kaugenemine kristlikelt alustelt ning selja keeramine väärtustele, mis rajanevad Looja ja kaasinimese austamisele ja armastamisele. 

See tähendab, et meil on mure oma laste ja lastelaste oleviku ja tuleviku pärast – nende hingehariduse ja vaimse tervise ning lõpuks nende hinge õndsuse ja lunastuse pärast. See on mure ja hool, samuti igatsus luua oma laste ja meie kõigi jaoks parem tulevik nii siin maa peal, kui ka valmistada neid ette ühel päeval astuma Issanda kuningriiki, kus ootab tõeline tulevik ja tõeline, igavene elu. 

Lõpuks me ju soovime ja palvetame selle pärast Issand Kristuse poole, et meie lapsedki otsiks ja uuriks, et tarkus saaks neile tuttavaks, ja kui ta käes on, siis ei laseks nad temast lahti! Sest tarkuses leiame rahu ja tarkus saab meile rõõmuks. (Srk 6:27–28)

Urmas Viilma

peapiiskop ja Tallinna Toomkooli õpetaja

Kõne on peetud 16. mail Eesti Kristlike Erakoolide Liidu 10. aastapäeva palvusel Tallinna toomkirikus. Ilmub lühendatult.